tip for annunaki

best place to mine gold


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

lõputa

see muusika minu ümber ja sees see kaitsekiht see embrüo mul pole julgust minna tagasi ja öelda: nüüd me tahame tulla tagasi ja (teie hävinenud pilkudele vastates): // see viis, kuidas sa mind hoidsid, oli tulvil õrnust // Maa tahab puhastuda leida rahu joosta nagu laps väsimatult // läksime kui kasvas muru seisime kui samblal hool tahtsime kui puude vilus männi lagunenud koor läbi tulekuma paistis juurde kasvand kähar müts läbi tuulte paistis välja hämmeldunud valgel samblal salamisi kohkus pesa // tõusta tasa nagu laine leida rahu mis on hool veeta suved igavesti sinu pool kärisedes kasvas jume keegi rebis, liikus taas ootame, ehk tuleb jälle väike valge armund paar sädeledes nagu õhtu hävides kui kõik on noor poolteist korda niisket õhku valgusest ja vetest pool ma ei saagi näha ju kuidas tõuseb kuu // sammudeta tuleb tasa kas on vaikselt vee peal tuul kõik on hangund lainte vahel sulades kui jä...
Lisateave

peaks sulle armastust avaldama

"Peaks sulle armastust avaldama, aga me pelgame suuremat katastroofi." "Ei ma saan aru küll, naise süda on tähtsam kui kosmiline kord." "Kui sa veel ühe sõna ütled..." Mängisin siis klaverit. Kõnelesin nagu sain. Koondasin oma tähelepanu oma südame keskpunkti, täpselt nagu õpetus ütles. Mis seal siis ikka. Kuidagi familiaarne tundus. Kõik need vaimud, tapmishuvidega ja armastavad, tehnoloogilised ja muidu ilusad. Väga hea oli, kui tagantjärgi näidati kõike ülitundliku ja romantilisena. Nii oli ka mulle endale tundunud. Ronisin taaskord õue. "Ta ei usuks vist iialgi, kui ma talle räägiksin." "Ta saab otse ja võtab kusagilt väljast." "See kõik on nii haige, nad lihtsalt tulevad minu välja ja loevad seda." "Ennem nad kanaldasid mingeid deemoneid, nüüd seal on mingid sinu armulood selle asemel." Saabus öö. Ma ei näinud teda enam. "Mõnikord ongi nii, et tuleb lahti lasta. (Igavene idioot, lisasin mõtt...
Lisateave

eelmine

Lõpuni oli jäänud väga vähe aega. "Tahad, ma..." "Kui sa toona..." Peas käisid erinevad hääled. Tundmatusse. "Pilvist..." "Meil vist... lahenes midagi." Hämarduva jõe ääres olid kellegi saapad. "Hoolimatus." "Tulekustutit oleks vaja." Helid ei andnud rahu. "Virtuaalselt ei saada, eks ole?" Noogutasime. Vaimsete võimete test. "Räägi muga. Miks sa ei räägi?" Keegi raputas mind. Taevas oli tõmbunud erakordselt niiskeks. "Hoia oma lugu. Palju tunnetuslikku prahti." Vete vahelt sööstis välja uus. "Tere, kas teil on siin parasjagu needuste lahendamise aeg?" "Jah." Näitasime üksteisele, kuidas jõud liiguvad. Päevinäinud legokomplekt võeti taas välja. Ehitasime lõksude lossi. Mälestuste torm voogas mööda. Keegi ei öelnud: "Võta ennast käsile!" Jooksin üle silla. Suhestusin iga nihkega kui millegi uue ja heaga, ü...
Lisateave