luuletusi

Kurvastad ja armud ükskõik kellesse
tahes-tahtmata
läbi tunneli sööstavad valguslained

läbi lõpmatult hämara metsa
tuleb sõiduk
kandes endas pimeduse
veriseid värsse:

"Võta oma pinal ja jookse,"
- seisundit teadmata.

Mööda hõbedasi kaldaid tuleb üksik kajakas, jala, mööda porist rada.
Tunamullu oli see veel lahti - aga nüüd?

"Tagasta mulle mu jakk!"
"Lase oma hoiakust selle jaki suhtes lahti!"

    Tule pööningult välja.
    Tule välja.

Kohinal voolas märatsev vesi alla, jugadena paiskus halvatud kirik-sammas laiali.
Võta oma ketruse-ABC ja tule tulema.

Kõrvits pole
verine, ta on leotatud,
sadade tuhandete käte
vahel.

Hämarate tubade vahelt paistis üksik pilv.
"Tulge ometi juba!"
- hüüdis eeltoodu.

Viimane kord kui sa läksid
ma hoidsin sust kinni
ma hoidsin sust väga kinni

See klaverialune koht
oli mõeldud just sulle
ja vihma sadas

mulle tundus,
et see sinu viis end tagasi hoida
näis mulle armas

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

ebakindel

stories

eelmine