kerge raamatu algus


Galaktilise meistri lugu elust ja ajast.

1. Rännak

Kui me tulime siia dimensiooni, polnud me täpselt kindlad, et mis hakkab juhtuma. Suur osa meie olemusest oli veel meiega ainult alateadvuses ja tajutav läbi ohu- ja hirmutunnete, piirina, kust edasi me ei tohtinud minna.

Nüüd aga hakkavad need tajud ärkama ja me saame aru oma tohutusuurest galaktilisest olemusest. Me hakkame uuesti tajuma oma kodugalaktikat kui tervikut. Ühtäkki tekib mõistmine, et me oleme olemas, osa sellest suurest laulust ja me usume sellesse kui tervikusse.

Kuidas mina tajun aega.

Me hoomame natuke ka olendeid, kes on meie ümber, ja mõnikord nad tahavad meiega tembutada. Mõnikord nad ka on rohkem niisama aga vahel neile meeldib ka lugusid rääkida ja laulda või muidu endast märku anda. Mõnikord neid olendeid on nii palju, et tuleb vahel valida, et kuidas ja kuhu. Üldiselt praegu me küllaltki palju oleme ümbritsetud igasugu olenditest.

Kui mõnikord satutakse segadusse, et kuhu kadusid aeg ja kõik asjad, siis võib olla, et te lihtsalt sattusite dimensioonidevahelise meistri juurde. Sellised meistrid oskavad taastada erinevaid ajaliine ja vältida suuremaid kaootilisi üleminekuid ajastute vahel.

Selliseid meistreid kindlasti on mitu ja olenevalt kohast ja ülesandest, et kust nad on tulnud, võivad nad olla erineval kujul. Mina näiteks olen küllalt selline õrn meister, rohkem sellisest džungli-kohast ja pärit emalikust valgusest. Mõned ka on rohkem järsud ja hästi mehelikud.

Sellised meistrid, kui nad on dimensioonide vahel, siis nad väga ei saa sekkuda erinevatesse ajaliinidesse. Nad ei tohigi seda teha, kuna aeg kui selline on küllaltki püha ja puutumatu. Võib ka juhtuda siis, et selline mees tundub olevat pärit justkui teisest ajast või käitub rohkem rahulikult ja on ajaliinidest natuke eemale tõmbunud.

Minu ülesandeks näiteks praegu on sujuvdada üleminekuid kolmandate ja neljandate dimensioonide vahel, samuti rõhutada lahkuse tähtsust. Kui meie süda on jälle piisavalt avatud, saame me ilusasti välja oma kohast.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

ebakindel

muusika kui kaob ei kerki enam taevasse su püüd läbi hämarduva jooksu tuleks ehk siis sügis nüüd Töö peale mõeldes ma unustan ennast läbi on kukkund mu viimane püüd vastu kui kajab su helisev hääl ma unustan mured ja jään rahulikult magama ::: söömata lõputu tarkuse valgust joomata rohtu, mis tervendaks mind jõudmata koju ja saamata rahu palun küll öelge, mis on teie hind? see mäss teeb imesid ma jumaldan seda ühendused taastuvad murest kes on kadunud saab aru ja tuleb ära ::: Beethoven klaverikontsert 3 minu armas sa ju tead et kui päike tõuseb me jätame hüvasti minu armas sa ju tead et kui päike tõuseb me jätame hüvasti ja sa lähed tundmatusse kuhugi, kus sind ei leita kuhugi, kus mul pole aega sulle öelda: ära jumala eest tule ma läheksin hirmust ja aukartusest lõhki kas sa tead kuidas ma kardan ja kuidas isegi õrn vihje sulle võiks olla liiga palju seega põgenesingi metsa. ära, tähesära vastu taevast kohta, ...
Lisateave

stories

"I don't have much deeds in this life. I don't have many experiences or big fascinating stories to tell. Sometimes I feel that all I have been doing is simply living my life and somehow going on to the next day just as everyone else. One day we were simply walking down a street and a friend wanted to know whether or not I had had sex. I told her no, I had not had it and she said it was a very good thing and I should keep it that way and be careful about it." Another time that I remember is when we were at a bar and there was a guy coming to me and asking: "Why are you not drinking?" I explained to him that I cannot drink because I was a security guy in that bar. "You don't look like it," he replied. "This is because I am from the secret service."
Lisateave

eelmine

Lõpuni oli jäänud väga vähe aega. "Tahad, ma..." "Kui sa toona..." Peas käisid erinevad hääled. Tundmatusse. "Pilvist..." "Meil vist... lahenes midagi." Hämarduva jõe ääres olid kellegi saapad. "Hoolimatus." "Tulekustutit oleks vaja." Helid ei andnud rahu. "Virtuaalselt ei saada, eks ole?" Noogutasime. Vaimsete võimete test. "Räägi muga. Miks sa ei räägi?" Keegi raputas mind. Taevas oli tõmbunud erakordselt niiskeks. "Hoia oma lugu. Palju tunnetuslikku prahti." Vete vahelt sööstis välja uus. "Tere, kas teil on siin parasjagu needuste lahendamise aeg?" "Jah." Näitasime üksteisele, kuidas jõud liiguvad. Päevinäinud legokomplekt võeti taas välja. Ehitasime lõksude lossi. Mälestuste torm voogas mööda. Keegi ei öelnud: "Võta ennast käsile!" Jooksin üle silla. Suhestusin iga nihkega kui millegi uue ja heaga, ü...
Lisateave