salajasemad kohad
Kõndisin rahulikult mööda tänavaid edasi. Valgus mängis minu huultel ja tõmbasin ninaga paar sõõmu värsket hommikust õhku.
"Kuhu edasi, kapten?" hüüdis äkki keegi. See oli mu oma õde. Kui me ehitasime omale suurde tuppa laudadest laeva, olin mina üleval ja tema pidi all trümmis reisima.
Hõikusime üksteist valjusti.
"Tule juba tagasi!"
"Oota, ma natuke aega veel olen."
"Hakkab pakkima ennast!"
Kuhugi polnud enam jõuda.
Kambrite uksed olid lahti.
Jooksime rahulikult mööda metsarada edasi.
"Värskendav ilm täna, mis?"
Olime jõudnud teistest kaugemale, enam polnud kuhugi minna.
"Kas pöörame tagasi?"
"Vaatame, kuidas läheb."
Olime natuke aega veel.
Ma kogu aeg tundsin, et mul on liiga palju rääkida või öelda.
Et mul on nii palju öelda ja ma iialgi ei jõua seda kõike ära öelda.
Istusime rahulikult maha ja kirjutasime. Meil oli palju asju südamel.
Päike säras ja pärast hommikust rituaali teadsin, et mul on aeg minna. Hoopis muud asjad kutsusid mind.
See oli teistmoodi kui salaja öösel ära hiilimine.
"Oot, ma võtan oma jaki," ütlesin ja kõndisin läbi ruumi.
Siis läksin ära ja tulin tagasi alles paari päeva pärast.
Mul oli hea meel ja alles tagantjärgi hakkasin neid asju kahetsema. Mul hakkas liiga kurb kuidagi.
Kui mälestused ei anna rahu ja tuletavad end meelde.
Kui ma ei saa öösel magada sest ma ei saa rahu.
Kui ükskõik mis ma teen ja ikka on valesti.
kurbus -> rõõm -> kurbus
-> õnnelikkus
Äratuskell hakkas tiksuma. Olin üle pika aja selle jälle sisse lülitanud ja nüüd oli mu korteris kell.
Kui ma mõtlustasin, et ma olen laip, siis ma vältisin arvutit ja internetti.
Mul oli üks salajane kiri ja see on ikka veel seal lauasahtlis. Ühel hetkel olin valmis seda noaga kaitsma.
Tähtsaid raamatuid peitsin põrandal tolmus vanade riiete all hunnikus.
Mulle meeldis, et kui ta käis mul külas ja näitas mulle erinevaid asju.
Liikusin rahulikult pööningu vahet ja iga päev tegin seda natuke rohkem korda.
Mäletan, et tuba oli mul täiesti sassis, aga pööningut hoidsin korras.
Sageli vaatasin salaja, et kas mu õe uks on lukus - ehk siis, kas ta on kodus või mitte.
Kunagi ronisime õega koos ühe puu otsas ja siis talle ei meeldinud, et minu jalge alt talle puru ja oksi pähe kukkus. Vennaga oli sama lugu, aga vahepeal oli ta ka juba üleval pool. Mäletan, et pärast ta ronis palju kiiremini kui mina.
Tookord ei võtnud ma lagunevast majast midagi kaasa.
"Kuhu edasi, kapten?" hüüdis äkki keegi. See oli mu oma õde. Kui me ehitasime omale suurde tuppa laudadest laeva, olin mina üleval ja tema pidi all trümmis reisima.
Hõikusime üksteist valjusti.
"Tule juba tagasi!"
"Oota, ma natuke aega veel olen."
"Hakkab pakkima ennast!"
Kuhugi polnud enam jõuda.
Kambrite uksed olid lahti.
Jooksime rahulikult mööda metsarada edasi.
"Värskendav ilm täna, mis?"
Olime jõudnud teistest kaugemale, enam polnud kuhugi minna.
"Kas pöörame tagasi?"
"Vaatame, kuidas läheb."
Olime natuke aega veel.
Ma kogu aeg tundsin, et mul on liiga palju rääkida või öelda.
Et mul on nii palju öelda ja ma iialgi ei jõua seda kõike ära öelda.
Istusime rahulikult maha ja kirjutasime. Meil oli palju asju südamel.
Päike säras ja pärast hommikust rituaali teadsin, et mul on aeg minna. Hoopis muud asjad kutsusid mind.
See oli teistmoodi kui salaja öösel ära hiilimine.
"Oot, ma võtan oma jaki," ütlesin ja kõndisin läbi ruumi.
Siis läksin ära ja tulin tagasi alles paari päeva pärast.
Mul oli hea meel ja alles tagantjärgi hakkasin neid asju kahetsema. Mul hakkas liiga kurb kuidagi.
Kui mälestused ei anna rahu ja tuletavad end meelde.
Kui ma ei saa öösel magada sest ma ei saa rahu.
Kui ükskõik mis ma teen ja ikka on valesti.
kurbus -> rõõm -> kurbus
-> õnnelikkus
Äratuskell hakkas tiksuma. Olin üle pika aja selle jälle sisse lülitanud ja nüüd oli mu korteris kell.
Kui ma mõtlustasin, et ma olen laip, siis ma vältisin arvutit ja internetti.
Mul oli üks salajane kiri ja see on ikka veel seal lauasahtlis. Ühel hetkel olin valmis seda noaga kaitsma.
Tähtsaid raamatuid peitsin põrandal tolmus vanade riiete all hunnikus.
Mulle meeldis, et kui ta käis mul külas ja näitas mulle erinevaid asju.
Liikusin rahulikult pööningu vahet ja iga päev tegin seda natuke rohkem korda.
Mäletan, et tuba oli mul täiesti sassis, aga pööningut hoidsin korras.
Sageli vaatasin salaja, et kas mu õe uks on lukus - ehk siis, kas ta on kodus või mitte.
Kunagi ronisime õega koos ühe puu otsas ja siis talle ei meeldinud, et minu jalge alt talle puru ja oksi pähe kukkus. Vennaga oli sama lugu, aga vahepeal oli ta ka juba üleval pool. Mäletan, et pärast ta ronis palju kiiremini kui mina.
Tookord ei võtnud ma lagunevast majast midagi kaasa.
Kommentaarid
Postita kommentaar