lugusid mis on peaaegu päris ja osa ongi päris aga nagu tõlge nõiakeelest
Läksime köögist ära.
Tõusime hommikuvalguses püsti
ja kadusime.
Tuba säras kujuteldamatus valguses.
Keset lage oli pandud helendav
objekt ja see kuldas meid üle
oma heatahtlikkusega.
"Have you seen the stars moving in a winter night?" she asked me or at least I silently wished that she had asked me this. "Never in a winter," was all that I could tell her, I mean, now that the ice was melting...
Oli huvitav näha, kuidas pisarad vajusid mööda mu põski allapoole. Ma mõtlen, ma ei saanud ju seda näha, aga ometi ma tundsin seda. Ju ta siis peegeldus lõkketulest või suure telgi hämaratelt seintelt.
Alati kui mul oli raske, ma vajusin kokku suurde kataklüsmi, kohta, kus mul oli halb.
"Sa ei pea seda mürgistust taluma ja sa ei ole üksi. Tule," ütles keegi.
Läksime kohta, kus šamaanid ja nõiad olid omavahel sõbralikult koos. Ma naersin ja nutsin end vaheldumisi tühjaks, ma polnud kunagi midagi sellist kogenud - ma mõtlen, senine tavaelu tundus nüüd kuidagi kauge, surutud ja ebaloomulik, nüüd, kus ma olin taaskord oma päris perekonna või selle huvitava rahva juurde jõudnud.
Kõndisime rahulikult edasi.
"Selle järve juurest avaneb sulle tee," ütles naine ja ma naersin ja naersin.
Ma polnud kunagi olnud nii õnnelik - ma mõtlen - teisigi inimesi on veel olemas kui ainult need, kes komberdavad linnatänavatel. Nii põnev oli, kui nad hakkasid mulle näitama minu enda erinevaid hingeosasid, nad nagu näitlesid neid inimestena, vahepeal ma pidin osadele järgnema ja see oli nii põnev. Siis ma jõudsin hoopis uutesse kohtadesse.
Veel huvitavamad olid igasugu interaktiivsed mängud - ma mõtlen looduses, kus pidi nt. lõket tegema või ujuma või korjama teatud rohtusid või taimi.
Mul lasti ka harjutada erinevaid tajusid - nt. maagilised kivid või erinevalt häälestatud puud. Ma pidin ka veel õppima, kuidas suhelda loomadega ja erinevate inimestega metsas. Ma sain ka teada, et mulle taheti anda igasugu ülesandeid, nt - sõida rattaga 70 km sinna suunas, ja seal kohtud järgmise inimesega.
Mulle väga meeldisid ka muusikatunnid - need toimusid alati vabas looduses ja loitsude saatel. Alati oli oluline põnevus, kunagi ei teadnud, mis täpselt välja tuleb.
Võitlesime omavahel ka lauluhääles ja trummide mängimises.
Tõusime hommikuvalguses püsti
ja kadusime.
Tuba säras kujuteldamatus valguses.
Keset lage oli pandud helendav
objekt ja see kuldas meid üle
oma heatahtlikkusega.
"Have you seen the stars moving in a winter night?" she asked me or at least I silently wished that she had asked me this. "Never in a winter," was all that I could tell her, I mean, now that the ice was melting...
Oli huvitav näha, kuidas pisarad vajusid mööda mu põski allapoole. Ma mõtlen, ma ei saanud ju seda näha, aga ometi ma tundsin seda. Ju ta siis peegeldus lõkketulest või suure telgi hämaratelt seintelt.
Alati kui mul oli raske, ma vajusin kokku suurde kataklüsmi, kohta, kus mul oli halb.
"Sa ei pea seda mürgistust taluma ja sa ei ole üksi. Tule," ütles keegi.
Läksime kohta, kus šamaanid ja nõiad olid omavahel sõbralikult koos. Ma naersin ja nutsin end vaheldumisi tühjaks, ma polnud kunagi midagi sellist kogenud - ma mõtlen, senine tavaelu tundus nüüd kuidagi kauge, surutud ja ebaloomulik, nüüd, kus ma olin taaskord oma päris perekonna või selle huvitava rahva juurde jõudnud.
Kõndisime rahulikult edasi.
"Selle järve juurest avaneb sulle tee," ütles naine ja ma naersin ja naersin.
Ma polnud kunagi olnud nii õnnelik - ma mõtlen - teisigi inimesi on veel olemas kui ainult need, kes komberdavad linnatänavatel. Nii põnev oli, kui nad hakkasid mulle näitama minu enda erinevaid hingeosasid, nad nagu näitlesid neid inimestena, vahepeal ma pidin osadele järgnema ja see oli nii põnev. Siis ma jõudsin hoopis uutesse kohtadesse.
Veel huvitavamad olid igasugu interaktiivsed mängud - ma mõtlen looduses, kus pidi nt. lõket tegema või ujuma või korjama teatud rohtusid või taimi.
Mul lasti ka harjutada erinevaid tajusid - nt. maagilised kivid või erinevalt häälestatud puud. Ma pidin ka veel õppima, kuidas suhelda loomadega ja erinevate inimestega metsas. Ma sain ka teada, et mulle taheti anda igasugu ülesandeid, nt - sõida rattaga 70 km sinna suunas, ja seal kohtud järgmise inimesega.
Mulle väga meeldisid ka muusikatunnid - need toimusid alati vabas looduses ja loitsude saatel. Alati oli oluline põnevus, kunagi ei teadnud, mis täpselt välja tuleb.
Võitlesime omavahel ka lauluhääles ja trummide mängimises.
Kommentaarid
Postita kommentaar