veel isiklikumad
Kui ma sellesse hoonesse sisse läksin, nägin ma juhuslikult ühte tuttavat aknast välja vaatamas. See oli see sama meesterahvas, keda ma juba varemgi olin kohanud - tookord seal Tingil. Vältisin teda ja pöördusin kohe koju tagasi.
Maailm elas rahulikult oma elu ja minul polnud sellega enam asja.
Mõnikord inimeste hääled justkui muutusid, nagu varjud, mis küünla taustal võbelevad.
Viimane kord, kui ma üldse kedagi nägin, oli, kui ma korraldasin oma pööningul peo ja kohale tuli ainult üks tüdruk.
Sadas rahet. Jooksime välja ja püüdsime raheterasid oma käega.
Ilm oli muutunud. Vihm läks mööda ja järve kohal oli taas näha loojuvat päikest. Õhk lõhnas alati nii hästi pärast vihma, ja pilliroog.
Kadusime piiritult kutsuvate kallaste vahele, kaugenedes üha enam muidu, teiste jaoks tunduvast tavalisest maailmast.
Käisin veel vargsi poes, salaja ja õhtuti selle taimetoitlase akna eest läbi Rimis pitsat ostmas.
Ükskord Tiina juures oli mulle leiba jäetud ja siis ma sõin seda jõe ääres puu otsas nagu leopard.
Magasime palju.
Rääkisime üksteisega sosinal või peaaegu üldse mitte.
Läksime kuhugi ära ja pärast oli see, et ei saanudki enam tagasi ja selle tüübi jutt ei läinud mulle peaaegu üldse enam korda.
Rahutult veeres hommikune päike ja polnud enam kaugel tund, kui meil tuli tunnistada oma tehtud samme.
Salamisi veeres meie suunas üks vanker. Olin seda varem juba unes näinud - hämmastav, eks ole, et sama koha peal nii palju asju sai olla, aga kõigepealt oli ikka see, et Keljo oma pruudiga sõitis seal mootorrattal vastu.
Kartsime kõige rohkem, et midagi tuleb ilmsiks ja enneaegu välja - maailm oli juba teine ja inimesed ju sootuks uued!
Kehal olevad armid ja saadud vigastused alati tuletavad meelde, et kõik oli päris.
Hoonete vahelt veeres meie suunas järgmine sõiduk.
"Ei, ma ei taha teile oma nime öelda," olin sel hetkel endas kindel.
Väravate vahelt paistis draama lõppvaatus.
Lahkudes teadsin, et olin saavutanud midagi, mis tuli ilmsiks alles hiljem.
Muistsete võlvide vahelt kostus kandlemängija hääli. Riias. Maailma kõige ilusam muusika. Keegi naine mängis kahe pulga ja kandle abil tervet sümfooniaorkestrit.
Mul polnudki vaja teada, et kellega ja kuidas. Tehtud asjad olid nagunii jumalale teada.
Mõnikord küsiti mult, et kas sa tol hetkel ikka järgisid oma kõrgeimat mina.
"Alati saab ju paremini," vastasin.
Akendest paistis tuli.
Ruum, kuhu ma tegelikult oleksin tahtnud minna, ma ei saanud sinna kunagi.
:::
"Järgmises elus ehk kohtume veel," ja jätsin lisamata "raisk", kartes teadmatuses olendite karma ja oma hoolimatuse pärast.
Lugesin, et sul kuidagi läks palju rohkem jõudu tagasi tulles. Miks see nii oli?
"Boonuslevelitesse olid tunginud lisardid."
:::
Mulle meeldis mõelda, et kui ma rahulikult metsas olen, et siis mul kõik on hästi turvaline. Olin seda juba varem harjutanud ja ei kartnud enam selle pärast.
Mispärast siis just seal kohas? Mina arvan, et eks seal mitu asja korraga tembutasid.
Lõke oli lahti. Söed olid kustunud. Aga miski polnud enam endine.
Karm mehesüda ei saanud lubada nooremate inimeste soovide täideminekut. (eks ta tegelikult oli väga asjalik valvur (muah))
Maailm elas rahulikult oma elu ja minul polnud sellega enam asja.
Mõnikord inimeste hääled justkui muutusid, nagu varjud, mis küünla taustal võbelevad.
Viimane kord, kui ma üldse kedagi nägin, oli, kui ma korraldasin oma pööningul peo ja kohale tuli ainult üks tüdruk.
Sadas rahet. Jooksime välja ja püüdsime raheterasid oma käega.
Ilm oli muutunud. Vihm läks mööda ja järve kohal oli taas näha loojuvat päikest. Õhk lõhnas alati nii hästi pärast vihma, ja pilliroog.
Kadusime piiritult kutsuvate kallaste vahele, kaugenedes üha enam muidu, teiste jaoks tunduvast tavalisest maailmast.
Käisin veel vargsi poes, salaja ja õhtuti selle taimetoitlase akna eest läbi Rimis pitsat ostmas.
Ükskord Tiina juures oli mulle leiba jäetud ja siis ma sõin seda jõe ääres puu otsas nagu leopard.
Magasime palju.
Rääkisime üksteisega sosinal või peaaegu üldse mitte.
Läksime kuhugi ära ja pärast oli see, et ei saanudki enam tagasi ja selle tüübi jutt ei läinud mulle peaaegu üldse enam korda.
Rahutult veeres hommikune päike ja polnud enam kaugel tund, kui meil tuli tunnistada oma tehtud samme.
Salamisi veeres meie suunas üks vanker. Olin seda varem juba unes näinud - hämmastav, eks ole, et sama koha peal nii palju asju sai olla, aga kõigepealt oli ikka see, et Keljo oma pruudiga sõitis seal mootorrattal vastu.
Kartsime kõige rohkem, et midagi tuleb ilmsiks ja enneaegu välja - maailm oli juba teine ja inimesed ju sootuks uued!
Kehal olevad armid ja saadud vigastused alati tuletavad meelde, et kõik oli päris.
Hoonete vahelt veeres meie suunas järgmine sõiduk.
"Ei, ma ei taha teile oma nime öelda," olin sel hetkel endas kindel.
Väravate vahelt paistis draama lõppvaatus.
Lahkudes teadsin, et olin saavutanud midagi, mis tuli ilmsiks alles hiljem.
Muistsete võlvide vahelt kostus kandlemängija hääli. Riias. Maailma kõige ilusam muusika. Keegi naine mängis kahe pulga ja kandle abil tervet sümfooniaorkestrit.
Mul polnudki vaja teada, et kellega ja kuidas. Tehtud asjad olid nagunii jumalale teada.
Mõnikord küsiti mult, et kas sa tol hetkel ikka järgisid oma kõrgeimat mina.
"Alati saab ju paremini," vastasin.
Akendest paistis tuli.
Ruum, kuhu ma tegelikult oleksin tahtnud minna, ma ei saanud sinna kunagi.
:::
"Järgmises elus ehk kohtume veel," ja jätsin lisamata "raisk", kartes teadmatuses olendite karma ja oma hoolimatuse pärast.
Lugesin, et sul kuidagi läks palju rohkem jõudu tagasi tulles. Miks see nii oli?
"Boonuslevelitesse olid tunginud lisardid."
:::
Mulle meeldis mõelda, et kui ma rahulikult metsas olen, et siis mul kõik on hästi turvaline. Olin seda juba varem harjutanud ja ei kartnud enam selle pärast.
Mispärast siis just seal kohas? Mina arvan, et eks seal mitu asja korraga tembutasid.
Lõke oli lahti. Söed olid kustunud. Aga miski polnud enam endine.
Karm mehesüda ei saanud lubada nooremate inimeste soovide täideminekut. (eks ta tegelikult oli väga asjalik valvur (muah))
Kommentaarid
Postita kommentaar