jutudjamuusika

Galaktilise meistri lugu elust ja ajast. 1. Rännak Kui me tulime siia dimensiooni, polnud me täpselt kindlad, et mis hakkab juhtuma. Suur osa meie olemusest oli veel meiega ainult alateadvuses ja tajutav läbi ohu- ja hirmutunnete, piirina, kust edasi me ei tohtinud minna. Nüüd aga hakkavad need tajud ärkama ja me saame aru oma tohutusuurest galaktilisest olemusest. Me hakkame uuesti tajuma oma kodugalaktikat kui tervikut. Ühtäkki tekib mõistmine, et me oleme olemas, osa sellest suurest laulust ja me usume sellesse kui tervikusse. Kuidas mina tajun aega. Me hoomame natuke ka olendeid, kes on meie ümber, ja mõnikord nad tahavad meiega tembutada. Mõnikord nad ka on rohkem niisama aga vahel neile meeldib ka lugusid rääkida ja laulda või muidu endast märku anda. Mõnikord neid olendeid on nii palju, et tuleb vahel valida, et kuidas ja kuhu. Üldiselt praegu me küllaltki palju oleme ümbritsetud igasugu olenditest. Kui mõnikord satutakse segadu...

Kui ma sellesse hoonesse sisse läksin, nägin ma juhuslikult ühte tuttavat aknast välja vaatamas. See oli see sama meesterahvas, keda ma juba varemgi olin kohanud - tookord seal Tingil. Vältisin teda ja pöördusin kohe koju tagasi. Maailm elas rahulikult oma elu ja minul polnud sellega enam asja. Mõnikord inimeste hääled justkui muutusid, nagu varjud, mis küünla taustal võbelevad. Viimane kord, kui ma üldse kedagi nägin, oli, kui ma korraldasin oma pööningul peo ja kohale tuli ainult üks tüdruk. Sadas rahet. Jooksime välja ja püüdsime raheterasid oma käega. Ilm oli muutunud. Vihm läks mööda ja järve kohal oli taas näha loojuvat päikest. Õhk lõhnas alati nii hästi pärast vihma, ja pilliroog. Kadusime piiritult kutsuvate kallaste vahele, kaugenedes üha enam muidu, teiste jaoks tunduvast tavalisest maailmast. Käisin veel vargsi poes, salaja ja õhtuti selle taimetoitlase akna eest läbi Rimis pitsat ostmas. Ükskord Tiina juures oli mulle leiba jäetud ja siis ma sõin seda jõe ä...

Kõndisin rahulikult mööda tänavaid edasi. Valgus mängis minu huultel ja tõmbasin ninaga paar sõõmu värsket hommikust õhku. "Kuhu edasi, kapten?" hüüdis äkki keegi. See oli mu oma õde. Kui me ehitasime omale suurde tuppa laudadest laeva, olin mina üleval ja tema pidi all trümmis reisima. Hõikusime üksteist valjusti. "Tule juba tagasi!" "Oota, ma natuke aega veel olen." "Hakkab pakkima ennast!" Kuhugi polnud enam jõuda. Kambrite uksed olid lahti. Jooksime rahulikult mööda metsarada edasi. "Värskendav ilm täna, mis?" Olime jõudnud teistest kaugemale, enam polnud kuhugi minna. "Kas pöörame tagasi?" "Vaatame, kuidas läheb." Olime natuke aega veel. Ma kogu aeg tundsin, et mul on liiga palju rääkida või öelda. Et mul on nii palju öelda ja ma iialgi ei jõua seda kõike ära öelda. Istusime rahulikult maha ja kirjutasime. Meil oli palju asju südamel. Päike säras ja pärast hommikust rituaali teadsin, et m...

We were too scared to go to this place because there were like this high-level witches always present and guarding. Basically what they said was that don't come here and go back, and if you asked why, you would not get a reply. Then, if you went on with your life and other things, you would sometimes get a note again from them or a sign, and could see a few more things, but this was it.

Läksime köögist ära. Tõusime hommikuvalguses püsti ja kadusime. Tuba säras kujuteldamatus valguses. Keset lage oli pandud helendav objekt ja see kuldas meid üle oma heatahtlikkusega. "Have you seen the stars moving in a winter night?" she asked me or at least I silently wished that she had asked me this. "Never in a winter," was all that I could tell her, I mean, now that the ice was melting... Oli huvitav näha, kuidas pisarad vajusid mööda mu põski allapoole. Ma mõtlen, ma ei saanud ju seda näha, aga ometi ma tundsin seda. Ju ta siis peegeldus lõkketulest või suure telgi hämaratelt seintelt. Alati kui mul oli raske, ma vajusin kokku suurde kataklüsmi, kohta, kus mul oli halb. "Sa ei pea seda mürgistust taluma ja sa ei ole üksi. Tule," ütles keegi. Läksime kohta, kus šamaanid ja nõiad olid omavahel sõbralikult koos. Ma naersin ja nutsin end vaheldumisi tühjaks, ma polnud kunagi midagi sellist kogenud - ma mõtlen, senine tavaelu tundus nüüd ...

"I don't have much deeds in this life. I don't have many experiences or big fascinating stories to tell. Sometimes I feel that all I have been doing is simply living my life and somehow going on to the next day just as everyone else. One day we were simply walking down a street and a friend wanted to know whether or not I had had sex. I told her no, I had not had it and she said it was a very good thing and I should keep it that way and be careful about it." Another time that I remember is when we were at a bar and there was a guy coming to me and asking: "Why are you not drinking?" I explained to him that I cannot drink because I was a security guy in that bar. "You don't look like it," he replied. "This is because I am from the secret service."

Kurvastad ja armud ükskõik kellesse tahes-tahtmata läbi tunneli sööstavad valguslained läbi lõpmatult hämara metsa tuleb sõiduk kandes endas pimeduse veriseid värsse: "Võta oma pinal ja jookse," - seisundit teadmata. Mööda hõbedasi kaldaid tuleb üksik kajakas, jala, mööda porist rada. Tunamullu oli see veel lahti - aga nüüd? "Tagasta mulle mu jakk!" "Lase oma hoiakust selle jaki suhtes lahti!"     Tule pööningult välja.     Tule välja. Kohinal voolas märatsev vesi alla, jugadena paiskus halvatud kirik-sammas laiali. Võta oma ketruse-ABC ja tule tulema. Kõrvits pole verine, ta on leotatud, sadade tuhandete käte vahel. Hämarate tubade vahelt paistis üksik pilv. "Tulge ometi juba!" - hüüdis eeltoodu. Viimane kord kui sa läksid ma hoidsin sust kinni ma hoidsin sust väga kinni See klaverialune koht oli mõeldud just sulle ja vihma sadas mulle tundus, et see sinu viis end tagasi hoida näis mulle armas

Kõik, mis eksisteerib tehnoloogilisel tasandil, on samal ajal ka sügaval hinge olemuses . See tähendab, et kui meil läheb masin valesti, siis me saame tegelikult oma hinges selle ära tunda ja aidata. Ehk siis, mida inimene või hing tegelikult otsib, on just see seesmine olemus või seisund või rahu. Mina näiteks avastasin, et mingi osa minust on väga kurb, hästi sügavalt kurb. Ma arvan, et kurbus  on tegelikult viha taga ja üks selle võimalikest põhjustajatest. Kui hing on suurelt kurb, läheb ta närvi ja solvub ja hakkab teisi lööma. Ma olengi tegelenud sellega, et miks ta on kurb. Ära ole kurb, kallis hing, mõtleme koos midagi välja. Mina näiteks olen valinud, et ma tahan saada väga heaks lauljaks ja näitlejaks. Ma tean, et sealt kaudu ma kindlasti leian rahu läbi eneseteostuse ja minu kurbus saab siis millekski ilusaks vabaneda. Kuidas leida lohutust? Seda võib teha mitut moodi. Mingid asjad on, mis pakuvad lohutust ainult siis, kui ise sinna nagu täiesti sisse minna, ma m...

1) Mulle tuli üks asi meelde, aga ma ei ole kindel, kas ma tahan sellest väga rääkida. 2) Mina ei pea ju hakkama sulle seletama, et nüüd on meil hoopis teistmoodi. ___ Üldist transformatsiooni võisime lugeda läbikukkumiseks, selles suhtes, et ei suudetud piisavalt kiiresti suhestuda vajalikus koguses tähevalgusega. Sestap jäime ka pärast transformatsiooni seesmiselt õnnetuteks. Ma ei usu, et ma väga tunneksin ennast paremini, isegi kui ma teeks selleks kõik, mis ma vähegi suudan. Olulistel hetkedel ei ole muidugi vahet. Kriis või transformatsioon lasub nagunii sügavalt hingel ja pole aega sellega väga arvestada (et kuidas ma ennast tunnen). Tead, et sa oled seesmiselt vigastatud, aga pole aega sellega tegeleda. Rahu ja puhkus on midagi, mis jäävad tagasi, kuhugi kaugele ja uskumatuna näivasse reaalsusesse. Kui mina sündisin, siis mul oli kavas teha kõik asjad siin korda. Praegu ma tunnen, et veereme rahulikult kuhugi. Üritan vähem morbiidne olla. Praegu näiteks, täna hommik...

"Päris ohtlik, eks ole. Kõik need needused ja värki. Poleks mind, sa oleks juba ammu ilmselt kuhugi jäänud või komistanud. Poleks... Aga miskipärast sind ei tabatud. Tead, me ei hakka siin arutama, et kuidas teha salajasi hullumeelseid tükke." Mul polegi vaja, et keegi mind märkaks. Ela oma elu. Lähedusevajaduse me kaotasime juba ammu. Küll see uuesti kerkib. Öö on pime. Hea on varjus teha asju. Mulle meeldib, et kui keegi nagu tahab tervendada.

Nii nagu vihm voolab laiali, kui tuleb kevad, samamoodi kuhjuvad unustatud lained üle pea. See juhtub siis, kui sa jääd magama. Nõnda tulebki sul uinudes pealt vaadata, kuidas läbi öiste täheväravate liigub sinu suunas seletamatul kujul kiireloomulisi asju. Kutse tundmatusse ja kuhugi kaugele; ja ometi sa tead täpselt, kellele, sa tead seda väga hästi. Hüüe, hüüd kogu olemusega, kutse kuhugi tundmatusse - kellele? - sa tead seda vägagi hästi. Seletamatu püüd tabada midagi, mis seal on, ma ei teadnudki, et minus nii palju on kurbust, aga mis siis nüüd? Mõnikord see esimene osa on nagu et neid laineid puhastada. Suurem jama eest ära ja siis hing saab puhtamal kujul avalduda. Mõnikord seda ei juhtugi. Mõnikord sulguvad mered su ees ja kardinad jäävadki tasakaalustamata. Võid ennast avastada; leida end kusagilt, kuhu keegi teine poleks tohtinud sattuda. Mul pole ehk enam palju jäänud, öelda? - aga kuula seda vähestki siis. Kui ma vähegi kunagi veel peaksin sellega kokku sattuma, pa...

Teadsin väga hästi, mida ma tegin. Ettevalmistus oli olnud küllaltki pöörane ja meeletu. Olin juba harjunud kohtuma erinevate olenditega ja nende muresid lahendama. Eestlased on portaalide valvurid ja neil on tugev oskus tulla rahulikult toime erinevate suurte energiatega. Tunnen, et see maa ja see rahvus oma ajaloo, keele ja kultuuriga justkui toetab mind ja laseb mul vabalt esile tuua ka muidu tavateadvuse eest varjatud tahke. Ehk siis: midagi suurt läks rannas lõhki ja mees jäi ahistatult üksi. Mis see võis olla? Mina arvan, et see võis olla katse läheneda kellelegi tundmatule. Midagi mõistetamatut ja seletamatut, ma arvan, et keegi suur ja tugev kusagilt kaugelt [tähesüsteemist] tahtis ruttu tulla läbi ja vaadelda võõraid kohti. Aga siis, kui ta seda tegi, ületas ta mingeid piire, mida ei tohtinud. Ehk siis: ta tuli kaugelt ja tahtis avastada vabadust. Eks neid olendeid ikka liigub, aga mis selle juures oli kohutav, oli see, et keegi ei saanud täpselt aru ja kõike oli liiga...

Kui me räägime sellest galaktikast, siis võib seda vaadelda kui suure [ võlv-portaali ] alumist hingeosa (kujuga: " (I)" ) . Tegu on kohaga, kus sügavamad, alumised hingeosad saavad ühineda oma uute, juba valmis pandud kohtadega. 2 -> 2 3 -> 3 Väga palju jõudu on peidus tasanditel 2 ja 3 . Kui me näiteks vaatleme praegust [ auto-liiklust ], siis me näeme, et seal on tohutult palju avamata ja väljendamata [ potentsiaali ]. Tegu on [ kohaga ], kus manifesteeruvad kiiresti just ( seksuaalsuse ) ja ( alateadlikkusega ) seotud hirmud. Kui me oleme sajandeid alla surunud mingit ( tabuteemat ), nt. -> kuidas läheneda teismelise-eas naisele, siis varem või hiljem tuleb meil see [ koht ] ületada, et vastav [portaal, energia, väekoht] vabaneks ja energia saaks sealt taaskord kuhugi edasi liikuda. Tulen taaskord tagasi teema juurde: noorte meeste tundekeskus  ja sellega seotud hirmud . * Galaktikate-vaheline ühendus * Lähenemine noores eas naisele * Esimene armumine...

Praegu Timm ei ole enam nii vaikne ja erinevad vaimud käivad Minnal külas. Aeg-ajalt võib tunda, kuidas ta nagu tahaks öelda üht asja, aga tuleb välja mitu asja korraga. Minul kunagi vist ei tohi olla aega, et rahulikult kirjutada. Minul oli ka selline unenägu, et keegi sai minu salajast kirjutist lugeda, keegi õpetaja koolist, vist see karguga: - ja siis ta hakkas panema hindeid, tagaküljele, terve paberileht hakkas saama täis hindeid 5, 5, 5, 5 ja siis see muutus üldse millekski muuks. Ei tohi olla nii, et teed midagi muud, kui see, et oled nagu... Tahetakse leida kuidagi midagi miskit, mida ei tohi... Keelud, piirid, käskudest üleastumine... Mulle juhtus ka see, et mul oli teisigi asju, kui ainult see tobe koeraks-olemise tunne tagantjärgi. Mõnikord ma tundsin, et mul ei tohi olla ju mitte kedagi teist seal, et olukord on selleks liiga kuidagi ohtlik või... Et kui nad saavad liiga vara aru, et kuidas ma seal olen, et siis nemad nagu teevad mulle suurt kahju... Kui ma ha...

best place to mine gold

main menu In every good game there has to be a main menu. What is our main menu? In school the Main Menu is canceldom because no 4d supplies. Hold back to the mother hold back to the father hold back to sister and brother and father gold mine is more valuable than you. You cannot LOG IN because this value is now decrypted. It is not open-source but it is rather more like a bank card that refuses to work cause no value in money any more. I heard that LHV would canceldom

give us room to chat together give us room to talk cancel all the exercises give us room to walk moon would watch and stay together laughterness would burst holding all the information with nothing but my purse my canceldom would cause us laugh my emptiness would fade my entrance to the shadow-space would look to be a game to dance would be to be with me to sing would be to die the holy space that moves within would cause us call to life As long as I'm concerned this empty hall would no longer cease to be a Protestarion church. Instead, we could much rather turn it into a....     :shadow hall of fear and doom:     : canceldom hall :     : shivering of hope :     : suppressed fear of ETs :

exceptional life towards fire exceptional life towards pain exceptional life towards fire thru shadows and ashes and vain the glorious humpleman dances the shadows are long yet till short the fire would bring our hatred and turn into legends again Kõnni mööda kärestiku äärt ja tagasi mind hüüa kui julged täis vetevalla lumma ja haihtunud rahu ja silmini paiskuvaid pisaraid Kõnni mööda üksikut rada, kui julged. Käi mööda teed ja unusta soov. Käi mööda hämarat õhku, ninaga tõmba ja ütle: "Nüüd või ei kunagi." RAPE-IN varjudes peitunud valu ja raev ja hämarat lusti täis iha sisse sügavalt tunginud näljane mees ja hommikusöögiks on liha vaatad, et kunagi kauem ei sööks kui tööpäevast väsinud nälg ja vaata, et hoiatust kärmesti teeks su kadunud, väikene jälg Cut the forest with a knife and heal the pain of Christ be sure to enter thankful phase and follow my advice: For sure you couldn't stop yourself, you claim to be a king. For sur...

Vaikselt kuula sahiseb lumi tasa paistab kaugelt vesi hämaratest torudest ronib välja uss Tõstab pead see iidne madu salamisi kuulatab kas on aeg veel tulla siia või nad alles ootavad hämarusest kostab vilet salamisi kustub taht korstendest ei tule suitsu tapetud on pargivaht Kähisedes tõstab lõua röögib viimsed sõnad see "Eluga, kui veel on jaksu! varsti pole lootustki." Hämardunud ahelatest kostub salakaval nöök tõmmatud on kavalasti mootorsaega maha pöök Libisedes tulevikku edu-siga maitsevad hämardudes kostub veel, üle õla tagasi hüüdes: "Lakkuge omaenese perset." Süngus värbi lapse liha laiba kont ei kõdune hämardunud mullasängist tuleb välja rebane Irvitab ja tasa ütleb "Kas ei oleks parem kui seda teemat üldse poleks?" Rahulikult, ammulsui.

Keegi kunagi ütles et minu hoida on see et kui inimesed jõuavad siia neil keegi siin oleks ees Et kui nad tulevad siia neil palju asju on koos ja kui nad tahavad süüa siis sina lähed ja tood mul hea meelega oleks ju pakkuda süüa teil' ent kaugelt tulnud ma olen ja ei tunne kohalikke kombeid ___ Hämardunud tänavatel kõnnib vaikne mees käed on taskus Rahulikku atmosfääri. ___ mina ju ei tea, kuidas teha nii, et kõigil oleks süüa ja hea ___ võta chillilt, rahulikult ära vaeva oma pead lapsed tulnud, lapsed lähvad mis seal ikka hoomamatult kostab kaugelt iidne, vana, kauge rütm nagunii veel läheb nõnda et on kodus kogu see kamp

Hinges püsimatu rahu Eilne kirev, ärev meel Lahtuda ei suuda mured Kadunud on kodukeel Mööda kunagisi radu Otsimas, mis tee peal ees Kui ei leia endas rahu teised karjuvad su peale miski karjub sinu peale meelde tuletada tahab et sul kõik veel pole hästi et sul pole palju raha Kui on hinges pärandus ja uuesti võib tõusta meel siis sa ilmselt ei saa rahu kui vedeled edasi, räpasel, tolmusel põrandal. Häirimatu kodu rahu kuid ent miski häirib veel mis see on ei saa ma aru midagi on valesti

Öösel kui on väike rahu mööda tumepunast teed kui on kadund kui ei leia seda, mis on tee peal ees kui ei suuda saada seda, mis on hingel, tee peal ees kui ei leia rahu öösel kui on öine hoog veel sees Tuleb leida, see, mis kadund tuleb võtta kadund hoog tuleb leida rahu pingil puhata, kui hämar voog Kaduda, kui öine deemon tahet pingutada veel kui ei saa, sest palju pole infot ega sõpru veel Hämardunud koridoris pinguldub ja heliseb väike keel, mis seni kadund korraks peatub, läheb veel Öösel kui on väike rahu Mine mööda asfaltteed Lase lahti oma murest Lase veereda sel teel Tähtis on, kui suudad hoida et kui maailm kannab sind siis on rahu, siis on lihtne Võtad kõike kui maakera loomulikku osa.

Kui ma sündisin, oli ratas juba leiutatud. Võtsime olukorrast maksimumi ja harjutasime, et mis tunne on ja mis see ratas selline on. Kaugele esialgu ei läinud, sõitsin isa töökoha juurde akna taha.

Lund sadas ja seda tuli järjest juurde. Hanged kuhjusid ja majade vahele tuli varsti traktor. Traktori põhieesmärk oli, et ta lükkaks suuri lumekuhjasid, mille sisse sai koopaid ehitada. Lund sadas ja sadas. Üks minu lemmiktegevusi lapsena oli istuda akna all ja vaadata alla langevaid lumeräitsakaid. Kui tuli kevad, oli hoopis teistmoodi. Õhk muutus ja metsa vahel käies võis tunda, et kuidas õhk lõhnas hoopis teistmoodi. Selline värske, nagu kevadine mets. Ma mäletan, et kunagi kõndisin kasemahla tooma, ja siis ma viskasin end pikali sinna, sest ma olin nii väsinud. Üks kõige ilusamaid asju on kevadõhtul kusagil metsa all pikali olla. Mulle meeldis lugeda raamatuid. Raamatud panid mind unistama, ma elasin tegelaskujudesse sisse ja hilisemas elus panin neid lugusid omal kombel praktikasse. Ma kogu aeg kujutasin ette, et see tegevus nendes lugudes toimub meie oma majade vahel. Mis mulle kõige rohkem meeldis, oli kui ma sain salaja ära joosta kuhugi öösel, või ronida kuhugi puu otsa...

Väikeses ahjus põles tuli. Köök oli hämar ja muud valgust seal polnudki, ainult need hõõguvad söed ja mõni üksik leek. Mulle meeldis see, terve tuba oli pime ja mõnusalt rahulik, müstiline. Vedelesin ahju ees ja kurvastasin. Kõlaritest tuli muusikat, mida ma olin kunagi teismelisena kuulanud. Vahelduseks klassikale kogesin seekord uuesti läbi oma noorukiaja üksildust. Väga selline mõnus ja rõske. Nutsin palju ja lasi asjadel lihtsalt olla ja tunnetel järjest juhtuda. Selline väga hea oli, nagu peale nutmist alati. Tuba oli pime ja ma vedelesin selle ahju ees, kus põles veel natuke ja ma panin sinna puid juurde ja üritasin selle peal õunu grillida ja hoopis hoidsin ahjuust lahti nagu kaminal. Seal oli natuke selline külm ja rõske aga mul oli üks matkamise matt ja siis ma panin selle maha ja võtsin ühe vana teki ümber. Nii hea oli olla, selline mõnus, madal ja rõske. Täielik Tartu vaib. Mulle meeldiski niimoodi üksinda pimeduses chillida ja nukrutseda. Vahepeal ma...