väsitav

“Ma vajan lahkumisavaldust,” ütlesin. “Kuidas ma selle saaksin?”
“Mine direktori juurde.”
Läksin direktori juurde. Direktor oli hõivatud. Tulin tagasi.
“Direktor on hõivatud.”
“Siis ootad.”
Ootasin. Õpetajate toas olid veel mingid ajakirjad. Võtsin ühe kätte ja hakkasin lugema. Tuli keegi aineõpetaja. Nagu ikka, ei vahetanud me sõnagi.

Mõtted läksid mineviku radadele. Võtsin paberi, hakkasin kirjutama. Ma ei pääsenud oma mineviku eest. Kuigi istusin rahulikult diivanil, tulid paberile seiklused öisest metsast.

Mõnele aineõpetajale tundus põnev. Nad istusid ringis lähemale. Vaikselt. Keegi ei rääkinud minuga ega pööranud üleliia tähelepanu. Rääkisid vaikselt omavahel. Keskendusin. Luule läks intensiivsemaks. Proosat ei julgenud kirjutada. Tuli direktor.

“Mida sa siin teed? Sul tundi ei ole praegu?”
“Mul ongi praegu vaba tund. Kristo tõmbas maha, mul praegu ei olegi.”
“Nii ei saa, et sa kogu aeg istud siin diivanil.”
“Me võime ju kuidagi vaadata, et kuidas saaks selle ümber teha.”
“Jah, sest praegu ongi nii, et sa ei tee mitte midagi.”
“Mul lihtsalt jah ei ole tundi praegu.”
“Ja vahetunnis ka, ma palusin sul olla...”
“Ma tean...”

Lasin tal rääkida. Tundus, et ta lihtsalt tahab end tühjaks rääkida. Direktor läks ära. Läksin diivanilt ära, koolimaja peale uitama. Klassides olid tunnid. Tundsin end vabalt, ja aeg-ajalt näitasin end klassi ukse tagant õpilastele.


Vahetunnis tuli osa rahvast välja. Mõni õpilane tundis ära. Jalutasin edasi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

ebakindel

stories

eelmine