väsitav
“Ma vajan lahkumisavaldust,” ütlesin. “Kuidas ma selle
saaksin?”
“Mine direktori juurde.”
Läksin direktori juurde. Direktor oli hõivatud. Tulin
tagasi.
“Direktor on hõivatud.”
“Siis ootad.”
Ootasin. Õpetajate toas olid veel mingid ajakirjad. Võtsin
ühe kätte ja hakkasin lugema. Tuli keegi aineõpetaja. Nagu ikka, ei vahetanud
me sõnagi.
Mõtted läksid mineviku radadele. Võtsin paberi, hakkasin
kirjutama. Ma ei pääsenud oma mineviku eest. Kuigi istusin rahulikult diivanil,
tulid paberile seiklused öisest metsast.
Mõnele aineõpetajale tundus põnev. Nad istusid ringis
lähemale. Vaikselt. Keegi ei rääkinud minuga ega pööranud üleliia tähelepanu.
Rääkisid vaikselt omavahel. Keskendusin. Luule läks intensiivsemaks. Proosat ei
julgenud kirjutada. Tuli direktor.
“Mida sa siin teed? Sul tundi ei ole praegu?”
“Mul ongi praegu vaba tund. Kristo tõmbas maha, mul praegu
ei olegi.”
“Nii ei saa, et sa kogu aeg istud siin diivanil.”
“Me võime ju kuidagi vaadata, et kuidas saaks selle ümber
teha.”
“Jah, sest praegu ongi nii, et sa ei tee mitte midagi.”
“Mul lihtsalt jah ei ole tundi praegu.”
“Ja vahetunnis ka, ma palusin sul olla...”
“Ma tean...”
Lasin tal rääkida. Tundus, et ta lihtsalt tahab end tühjaks
rääkida. Direktor läks ära. Läksin diivanilt ära, koolimaja peale uitama.
Klassides olid tunnid. Tundsin end vabalt, ja aeg-ajalt näitasin end klassi
ukse tagant õpilastele.
Vahetunnis tuli osa rahvast välja. Mõni õpilane tundis ära.
Jalutasin edasi.
Kommentaarid
Postita kommentaar