jutusta palun

räägi mulle oma armastusest
räägi loost ja juhusest
ütle mulle
ja naerata

räägi, kuidas tekkis tuli
kuidas hakkasite end hoidma
kuidas väsisite
ja hoidusite varju

räägi mulle päriselt
et mis juhtus

leia omale iste
ja ma jutustan sulle


Tasakesi tõmbles rohukõrte vahel tuli. Oli hämar ja siia ei paistnud küla poolt tulnud koerte naer. Päev hakkas õhtusse jõudma.
"Luba mulle, ma tahaksin kasvõi natukenegi teada, et kuidas teil seal oli."
Sahinalt kostus kusagilt mütsatus. Pimeduses hulkus keegi ringi.

Hämarduvasse taevasse kerkisid tähed.

Tule paistel soojendasid end keegi naine ja mees.
"Me oleme su ema ja isa," ütlesid nad.
"Võid mulle rääkida."

"Mul läks seal kaua," vastasin. "Käisin kaugel ära."
"Jutusta pisut."
"Harva, kui keegi tahab kuulata."

Lõke põles edasi.

"Tead mis," ütles naine. "Hommikuni on veel aega."
Istusime vaikselt nagu surnud.
"Ükskord, kui ma hakkasin rääkima, mul juhtus see, et keegi tõesti tahtis mind kuulata. Aga ma ei jõudnud väga kaugele."
"Nii jube. Miks?"
"Sekkuti vahele. Mitu korda. Hiljem loobusin siis jutustamisest üldse."

Naine läks ära.
Jäime mehega kahekesi.
"Tead, ma paneks sulle hea meelega vastu vahtimist," ütles mees. "Kus sa olid?"

Ei vastanud.
Polnud ju tema asi.
Lõke põles edasi.
"Mul oli ükskord see, et ma tahtsin kunagi kellelegi midagi öelda," ütles mees. "Aga siis ta läks ära."
"Ma ausalt öeldes ei imesta," oleksin tahtnud öelda, aga ei julgenud. Mis seal ikka irvitada.
"Ma vajan sind," ütles mees.

Läksin ära. Mehe irevil nägu jäi lõkke paistele kumama.
Koperdasin pimedas naisega kokku. Olukord oli veel hullem.
"Ma enam kunagi ei lähe sinna lõkke juurde tagasi," ütlesin.
"Tead, räägime pimedas."
Olin nõus.

"Ma olen su ema," ütles naine. "Kui sa olid veel väga väike, meil oli omavahel üks saladus. Sa tead seda väga hästi."
"Hirm?" tegin irooniat, teades, et ta nagunii saab aru.
"Isegi mitte seda," ütles mu ema. "Tead, tol ööl sa olid mulle väga lähedal."
"Millest sa räägid?" üritasin varjata.
"Kui sa läksid ja teadsid."

Me mõlemad teadsime.
"Tähevalgus. Me ei räägi sellest praegu," ütlesin.
"Sul pole julgust. Igavene juhmard oled," ütles ema ja me naersime.
Sain suurepäraselt aru.
"Kaabakas ja hunt," lisasin.
"Saame su nagunii kätte."
"Tead, see isegi ei hirmutanud mind kõige enam," ütlesin.
"Mis siis?" küsis ema.
"Ma ei suuda. See vägi on nii tohutu. Kui ma hakkan mõtlema, mul polnud väga aega hirmu tunda."
"Ma ei imesta, kui sa said end natuke vabamalt tunda."
Särasime juba mõlemad.
"Lollakas."

Olime ammu tolle mehe seal lõkke ääres unustanud.
"Miks ta end nii naeruväärseks teeb?" küsisin.
"Ma ei tea, ma ei tea. Ju tal omad kombed."

Viskasime kiviga sinnapoole. Mees jurahtas ja hakkas meie poole tulema. Siis muigas kuuvalgel omaette, võttis noa ja tegi omale noorest puust ühe kepi. Naeratasin ja tormasin vihases võidurõõmus talle kallale. Kui olime üksteist läbi klohminud, läksime lõkke juurde tagasi.

"Mingit süüa ma teile küll ei tee," ütles ema.
Jõime siis teed.
"Siga," ütlesin isale.
"Tohlakas," vastas isa.

Naersime juba kolmekesi. Hommiku poole hakkas juba natuke valgemaks minema taevas.
"Räägi siis," ütles isa.
"Mul ei ole midagi sulle rääkida," ütlesin mina.
"Taavil oli raske tee," ütles ema. "Las ta nüüd puhkab natuke."
"Väljaõpe on tal igaljuhul sitt," ütles isa.
Naersin. Armastasin neid enim.




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

ebakindel

muusika kui kaob ei kerki enam taevasse su püüd läbi hämarduva jooksu tuleks ehk siis sügis nüüd Töö peale mõeldes ma unustan ennast läbi on kukkund mu viimane püüd vastu kui kajab su helisev hääl ma unustan mured ja jään rahulikult magama ::: söömata lõputu tarkuse valgust joomata rohtu, mis tervendaks mind jõudmata koju ja saamata rahu palun küll öelge, mis on teie hind? see mäss teeb imesid ma jumaldan seda ühendused taastuvad murest kes on kadunud saab aru ja tuleb ära ::: Beethoven klaverikontsert 3 minu armas sa ju tead et kui päike tõuseb me jätame hüvasti minu armas sa ju tead et kui päike tõuseb me jätame hüvasti ja sa lähed tundmatusse kuhugi, kus sind ei leita kuhugi, kus mul pole aega sulle öelda: ära jumala eest tule ma läheksin hirmust ja aukartusest lõhki kas sa tead kuidas ma kardan ja kuidas isegi õrn vihje sulle võiks olla liiga palju seega põgenesingi metsa. ära, tähesära vastu taevast kohta, ...
Lisateave

stories

"I don't have much deeds in this life. I don't have many experiences or big fascinating stories to tell. Sometimes I feel that all I have been doing is simply living my life and somehow going on to the next day just as everyone else. One day we were simply walking down a street and a friend wanted to know whether or not I had had sex. I told her no, I had not had it and she said it was a very good thing and I should keep it that way and be careful about it." Another time that I remember is when we were at a bar and there was a guy coming to me and asking: "Why are you not drinking?" I explained to him that I cannot drink because I was a security guy in that bar. "You don't look like it," he replied. "This is because I am from the secret service."
Lisateave

eelmine

Lõpuni oli jäänud väga vähe aega. "Tahad, ma..." "Kui sa toona..." Peas käisid erinevad hääled. Tundmatusse. "Pilvist..." "Meil vist... lahenes midagi." Hämarduva jõe ääres olid kellegi saapad. "Hoolimatus." "Tulekustutit oleks vaja." Helid ei andnud rahu. "Virtuaalselt ei saada, eks ole?" Noogutasime. Vaimsete võimete test. "Räägi muga. Miks sa ei räägi?" Keegi raputas mind. Taevas oli tõmbunud erakordselt niiskeks. "Hoia oma lugu. Palju tunnetuslikku prahti." Vete vahelt sööstis välja uus. "Tere, kas teil on siin parasjagu needuste lahendamise aeg?" "Jah." Näitasime üksteisele, kuidas jõud liiguvad. Päevinäinud legokomplekt võeti taas välja. Ehitasime lõksude lossi. Mälestuste torm voogas mööda. Keegi ei öelnud: "Võta ennast käsile!" Jooksin üle silla. Suhestusin iga nihkega kui millegi uue ja heaga, ü...
Lisateave