kuidas tavaliselt mul on olnud
Muusika kostus üha valjemalt. Ma ei pääsenud sellest enam.
Kuidas ta nii teeb? Rahunesin maha, lastes helidel kostuda. Olin üksinda kodus.
Ei julgenud kellegagi rääkida. Ei tahtnud kuhugi välja minna. Lootsin, et
kedagi ei tule.
Kirjutasin. Peitsin. See küll kuhugi ei jõua. “Kohustuslikus korras sa ennast küll avada ei
või,” ütlesin endale. Lugesin natuke paar lauset. Kahetsesin, et olin paar
tähtsat raamatut ära andnud. Igatsesin.
Mõtlesin, et mida edasi teha. Teadsin, et natuke on vaja
koristada. Koristasin natuke. Hakkas parem. Kuulasin muusikat edasi. Oli õhtu,
olin väsinud. Üksinda kodus. “Sa ikka veel peidad ennast,” ütlesin endale. “Ma
ju tean,” vastasin. “See ongi nii, ja ma olen väsinud.”
Tuli keegi. Karjatasin seesmiselt. Panin muusika kinni. Lootsin,
et kedagi ei tuleks. Kartsin. Rääkis paar sõna ja läks ära. Viskusin nurka.
Hakkas kergem. Otsustasin teed teha. “Võid ju vabamalt ka
võtta vahepeal,” ütlesin endale. Jõin teed. Lappasin telefoni. Otsisin mõnda
head uudist. Panin telefoni ära. Tee hakkas valmis saama.
Sõin kiirustades mingeid võileibu. “Kevad või suvi,” ütlesin
vaikselt. “Väljas on ilus.” Hoonete vahelt paistis päikest. “Kus sa oled
olnud?” ütlesin. Nutsin. Tundsin, et keegi tahab ühendust saada. Teadsin, et ma
niipea ei saa seda. “Nad kogu aeg tahavad avalikkust,” ütlesin.
Läks ära. Mängisin klaverit. Täitsa hea. Istusin maha.
Mediteerisin. “Homme peaks jälle joogasse jõudma, täna on väike paus,” ütlesin
endale.
Kommentaarid
Postita kommentaar