eelmine

Lõpuni oli jäänud väga vähe aega.

"Tahad, ma..."

"Kui sa toona..."

Peas käisid erinevad hääled.

Tundmatusse.

"Pilvist..."

"Meil vist... lahenes midagi."

Hämarduva jõe ääres olid kellegi saapad.

"Hoolimatus."

"Tulekustutit oleks vaja."

Helid ei andnud rahu.

"Virtuaalselt ei saada, eks ole?"

Noogutasime.

Vaimsete võimete test.

"Räägi muga. Miks sa ei räägi?"

Keegi raputas mind.

Taevas oli tõmbunud erakordselt niiskeks.

"Hoia oma lugu. Palju tunnetuslikku prahti."

Vete vahelt sööstis välja uus.

"Tere, kas teil on siin parasjagu needuste lahendamise aeg?"

"Jah."

Näitasime üksteisele, kuidas jõud liiguvad.

Päevinäinud legokomplekt võeti taas välja.

Ehitasime lõksude lossi.

Mälestuste torm voogas mööda.

Keegi ei öelnud: "Võta ennast käsile!"

Jooksin üle silla.

Suhestusin iga nihkega kui millegi uue ja heaga, üksi oli tavaliselt natuke igavam, kui pikalt tuli käia.

Uus grupp, vaid korraks.

Edasi. Tundmatusse.

Hallikasroheline loss paistis veest.

"Tuulekaera olete tahtnud korjata?" küsis keegi.

Vaikisin. Pistsin jooksu.

Käsuahel järgnes mulle, lõi mõtteisse, tegin kiire põike.

Tumeroheline vesi. Üüratu, üüratu...

Lausa talumatu.

Vaikus.

"Sõber, kas sa oleksid nii hea ja tuleksid hetkeks meiega?"

Jäin mõtlema.

"Sõber?"

Kaevandusse viis trepp.

Valgus, nagu vee all;

sumedus ja helkiv;

päikesepaiste pealpool vett,

tume kohin.

Võõra haak,

ukselink, vajunud

lapiti vee alla,

järve põhja.

Kumedus, löögid.

Oeh.

Äratus!

Samal hetkel kui, just täpselt samal hetkel.

"Saada mulle oma Nintendo Wii."

"Mul ei ole seda."

Loodus ei hooli sinust nagunii.

Tee üks pööre.

Häiriv.

Komberdasime oma urust välja.

"Pool viina ja natuke põletatud kooki, " küsis Pets.

"Saatan küll, jälle ta tahab esile kutsuda mingeid asju."

Vaatasime põnevusega.

Kaardipakk avanes.

Tuli emand, risti.

Laudkond puhkes naerma.

"Mine perse, mees."

Lõpetati käsi ja alustati järgmist.

Flopist tuli poiss.

Kolmik.

"All-in."

"Palju sul on?"

Lugesime.

"Tulen kaasa."

"Ma ei tea, kui riveril pihta saad."

Kõik ootasid pinevalt.

Kraapisin raha kokku ja katsusin kuidagi külma närvi hoida.

"All-in."

"Call."

Salapärases kõrvallauas toimus veel midagi.

"Liigume edasi, " kostus kusagilt.

Mõte enesekaitsest tundus naeruväärne.

Lagendikul seisis uhke ja üksik mänd.

Liikusime edasi.

Joogaharjutuste ajal teesklesin meelerahu, et saavutada üksainus püsimatu hetk, kus ma võiksin olla sarnane alustatuga.

"Sööme siis saia," kostus kusagilt tagantpoolt.

"Võhmale võttis, " vastasin.