päriselt

“Kõigil on nii kiire kogu aeg. Kuhu neil kiire on?”

“Sinu juurde.”

“Minu juurde?”

“Sinu juurde jah.”

“Mulle käibki kõige rohkem närvidele, et...”

“Et sa ei saa nende ajaliinidesse sisse.”

“Et nad tõmblevad nii rahutult.”

“Teed joogat. Närvisüsteem rahuneb. Lihtne.”

“Aga ometi mind mõjutab...”

“Sind mõjutab, kuna sa alles avastad oma esimesi mentaalse tundlikkuse välju.”

“Neid välju on mitu, jah.”

“Iga inimene kiirgab teatud aurat. Sinu ja lapse vahel näiteks on väga eriline side.”

“Ma kardan neid asju. Kogu aeg ma pean...”

“Sa peadki neid hirme vist kogema praegu. Et sa saaksid aru, kuidas neis sisse-välja liikuda. Teed joogat. Kirjutad. Närvisüsteem rahuneb.”

Pugesin teki alla tagasi. Ma ei tahtnud temast enam midagi kuulda. Tõtt-öelda ei tahtnud ma kellestki enam midagi kuulda. Olin omadega puntras. Kas ta ei saa aru, et?

“Et mis?”

“Et mul on valus ja halb.”

“Aga mingu siis ära.”

“Aga ei saa.”

Kirjutasin Tanjale. Ainuke asi mis aitas. Teine ainuke asi oli minna öösel kell kolm Statoili ja osta odavat šokolaadi ja muid asju, valu oli muidu liiga tugev.

“Ma tunnen vist planeedi emotsioone.”

“See on täiesti okei. Muidugi sa ei ole hull.”

“Kordan endale: ma ei ole hull.”

Aga see oli ju nii ammu. Laps ütles mulle, et kui ma ei oleks oma hullusega maksimumini läinud, poleks ta saanud sündida. Mida see tähendab? See tähendab, et ma ründasin tahtlikult öösel ihuüksi oma kätest tuleva tähevalgusega reklaamtahvleid. See tähendab, et...

“Vägistamisele tuli lõpp teha.”

“Vägistamine on energia. Võtsin energia üle. Gaiat “vägistati” taas.”

“Olen-kõiges-süüdi?”

“Veel enamgi.”