kaks luuletust


Kõik, mis on mul olnud iial sulle öelda,
on juba öeldud.
Sinu käed värisevad.
Ma viskan oma relvad maha
ja põgenen hirmunult.

::::

Öö on ähvardavalt lähedal
ja sume lumi katab maapinda
Ei saa uinuda.
Istun maha ja mõtlen sinust
nagu vihm, mis tallab
poristel teedel
sulan ka mina
pisaraiks
tulehakatuslikeks elementideks
selles räästavalguse sajus

vaatamata hõbedasele uinumisgraafikule
ja tantsule tormistel teedel
me suudame taaskord endid leida
selles lumises öös

:::::

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

ebakindel

stories

eelmine