jutudjamuusika

“Need on selle Ruutu asjad, neid sina ei tohi võtta.” “Haugud vastu ka veel?” Kostusid erinevad hääled. “Nad on hulluks läinud,” mõtlesin. Teesklesin jälle magamist. “Taavi vist magab,” ütles keegi. Nad istusid mulle väga lähedal. Teki all oli hea soe. Unistasin ja olin vait. Arutati edasi. “Kui sa kolmeka paned, siis...” “Mis siis?” “Mis sa arvad, mis sellest üldse tuleb?” Uks prahvatas lahti. Keegi astus sisse. “Küünlaid tõin juurde,” teatas ta. “Meeldiva hääle kõlaga,” mõtlesin endamisi. “Kas peaks õige ärkama? Aga teised ka näeksid siis ju, ja hakkaksid minuga rääkima. “Magan” edasi.” Kummituslikud lõhnad. Keegi põletas viirukit. Toa teises otsas sosistati omavahel. Keegi naeris kusagil, vist köögis. Hämarusest tõusis puude vahelt päike, nägin seda teki alt piiludes. Mehed olid ära läinud. Vaatasin ettevaatlikult ringi. Keegi astus sisse. Liiga hilja oli uuesti magamist teeselda, sestap, näitasin, kui unine ma olen ja ringutasin istuli ja peitsin om...

Muusika kostus üha valjemalt. Ma ei pääsenud sellest enam. Kuidas ta nii teeb? Rahunesin maha, lastes helidel kostuda. Olin üksinda kodus. Ei julgenud kellegagi rääkida. Ei tahtnud kuhugi välja minna. Lootsin, et kedagi ei tule. Kirjutasin. Peitsin. See küll kuhugi ei jõua.  “Kohustuslikus korras sa ennast küll avada ei või,” ütlesin endale. Lugesin natuke paar lauset. Kahetsesin, et olin paar tähtsat raamatut ära andnud. Igatsesin. Mõtlesin, et mida edasi teha. Teadsin, et natuke on vaja koristada. Koristasin natuke. Hakkas parem. Kuulasin muusikat edasi. Oli õhtu, olin väsinud. Üksinda kodus. “Sa ikka veel peidad ennast,” ütlesin endale. “Ma ju tean,” vastasin. “See ongi nii, ja ma olen väsinud.” Tuli keegi. Karjatasin seesmiselt. Panin muusika kinni. Lootsin, et kedagi ei tuleks. Kartsin. Rääkis paar sõna ja läks ära. Viskusin nurka. Hakkas kergem. Otsustasin teed teha. “Võid ju vabamalt ka võtta vahepeal,” ütlesin endale. Jõin teed. Lappasin te...

“Ma vajan lahkumisavaldust,” ütlesin. “Kuidas ma selle saaksin?” “Mine direktori juurde.” Läksin direktori juurde. Direktor oli hõivatud. Tulin tagasi. “Direktor on hõivatud.” “Siis ootad.” Ootasin. Õpetajate toas olid veel mingid ajakirjad. Võtsin ühe kätte ja hakkasin lugema. Tuli keegi aineõpetaja. Nagu ikka, ei vahetanud me sõnagi. Mõtted läksid mineviku radadele. Võtsin paberi, hakkasin kirjutama. Ma ei pääsenud oma mineviku eest. Kuigi istusin rahulikult diivanil, tulid paberile seiklused öisest metsast. Mõnele aineõpetajale tundus põnev. Nad istusid ringis lähemale. Vaikselt. Keegi ei rääkinud minuga ega pööranud üleliia tähelepanu. Rääkisid vaikselt omavahel. Keskendusin. Luule läks intensiivsemaks. Proosat ei julgenud kirjutada. Tuli direktor. “Mida sa siin teed? Sul tundi ei ole praegu?” “Mul ongi praegu vaba tund. Kristo tõmbas maha, mul praegu ei olegi.” “Nii ei saa, et sa kogu aeg istud siin diivanil.” “Me võime ju kuidagi vaadata, et kuidas sa...

“Palun ütle, et sa olid eile kusagil mujal.” “Kus ma siis sinu arvates oleks pidanud olema?” “Ma ei taha kuulda...” “Sa ei taha kuulda minu...” “Mul ei ole vaja, et sa...” “Ärgitaksin süsteemi üleliia?” “Tooksid lagedale uusi varjatud aspekte.” “Iseendast?” “Süsteemist. See on niigi..” “Kokkukukkumise äärel?” “Habras.” “Kui sul on vaja veel rohkem tõestust selle kohta, et naise süda on õrn..” “Tead, jäta.” “Mul ei ole väga aimu, mis teil juhtus, aga...” “Aga sa tead, et oli väga halb.” “Ma kuulsin, et te tungisite kellegi koju.” “Me ei räägi sellest.” “Varjatud?” “Pigem nagu, et üksikud teavad.” “Aga need ülejäänud?” “Sa mõtled, et kes nad on?” “Ma mõtlen jah, et kas nad on väga kõrge kajastunud aspekt nagu minagi, või nad kukkusid või..” “Osad on... Kõik mäletavad mingit juppi. Gaia teab.” “Mõnikord mulle tundub, et nad...” “Tahavad teha üleminekut läbi rikkuse?” “Jah, ja sealtkaudu hävitavad õrnuse ja muudavad selle naeruväärseks.” ...

“Kõigil on nii kiire kogu aeg. Kuhu neil kiire on?” “Sinu juurde.” “Minu juurde?” “Sinu juurde jah.” “Mulle käibki kõige rohkem närvidele, et...” “Et sa ei saa nende ajaliinidesse sisse.” “Et nad tõmblevad nii rahutult.” “Teed joogat. Närvisüsteem rahuneb. Lihtne.” “Aga ometi mind mõjutab...” “Sind mõjutab, kuna sa alles avastad oma esimesi mentaalse tundlikkuse välju.” “Neid välju on mitu, jah.” “Iga inimene kiirgab teatud aurat. Sinu ja lapse vahel näiteks on väga eriline side.” “Ma kardan neid asju. Kogu aeg ma pean...” “Sa peadki neid hirme vist kogema praegu. Et sa saaksid aru, kuidas neis sisse-välja liikuda. Teed joogat. Kirjutad. Närvisüsteem rahuneb.” Pugesin teki alla tagasi. Ma ei tahtnud temast enam midagi kuulda. Tõtt-öelda ei tahtnud ma kellestki enam midagi kuulda. Olin omadega puntras. Kas ta ei saa aru, et? “Et mis?” “Et mul on valus ja halb.” “Aga mingu siis ära.” “Aga ei saa.” Kirjutasin Tanjale. Ainuke as...