jutudjamuusika

Hullusime täielikult. Venitasin end nii pikaks, kui sain. "Standard-normide juures selline tulemus saada," teatas keegi iharalt. Kõvatasime üksteise ees, kuidas meil päev oli läinud. "Ma just siin ühele rääkisin, et lahendasime mingi standard-numbri." "Blokeerunud tehastest tulenev?" "Augustunud hälve. Närvikeskus. Valed ja võidetud poolehoid. Muskulatuur." "Akrobaat?" "Kunagine joogi. Alustan uuesti." "Ma arvan küll." "Ma kujutasin end ette kui mingit lollakat, kes jookseb keset välja ja hakkab häirimatus õndsuses kätega vehkima." "Sa ei pea neile õpetama vabadust eelarvamustest, Taavi." "Vahet ei ole. Ma lihtsalt tundsin end nii hästi üle pika aja. Kõik nagu läksid elevile." "Ma ausalt öeldes..." "Shaolin muidu tähendabki, et sa ei vaata kedagi teist?"

"Suuremat, julgemat rõõmu paluks." "Ainult, kui ma olen üksi." "Kadekops." Jälle ta ei saanud aru. Tahab kelleltki teiselt midagi. Parempõige. "Oletame, et sul pole lootustki," alustasin. "Millest sa räägid?" "Jõuda kohta, kus sa oleksid rahul." Ta jäi järgi mõtlema. "Minul on sulle üks vihje," ütles ta siis. "Jah, ma kuulan." "Sa pead rohkem nagu teistega olema. Seepärast ma sul järgi käingi." Ma ei suutnud neid sidemeid enam läbi lõigata. "Paljugi mis." "Kõik suhtluskanalid blokeeritud, mida sa enda arvates teed?" "Kirjutan." Ajagu omi asju. Uudishimu aga oli tugevam. "Päris huvitav tundub," lausus ta. Vaikisin. Tõin kuuldavale paar silpi, mis enam-vähem sünkroonis sobitusid tema öelduga. Ta noogutas. Kuulasin teda ja noogutasin ja tõin kuuldavale sõnu tema sõnavarast. Sõnu, mida ta juba teadis, mahlakal toonil, mida talle meeldis kuulda. J...

"Alustame millestki lihtsamast. Kuidas sa üldse maailmas liigud?" "On palju jooni. Milliseid neist järgida? Kuidas teha seda võimalikult unikaalselt ja hästi?" "Mis sind huvitab, jah? Selle järgi?" "Kirg. Uurimustöö. Lahendamata jäänud põnevus. Tunded. Nagu ikka." "Nii et see on kuidagi seotud sinu ümbrusega?" "Minu suhestumisega sellesse." "Miks sa üldse usud, et vesi on ilus?" "Oleneb dimensioonist. Korra nägin ühte tähelaeva järve põhjast tõusmas. Üldiselt need asjad on tunnetuslikult palju loomulikumad ja kergemad aru saada, kui me oleme harjunud arvama." "Ilu on portaal teise maailma?" "Just nimelt, ja see on väga lihtne. Sa ei pea keerulist raketti selleks ehitama." "Milles siis asi seisneb? Kuhu me oleme kinni jäänud?" "Me oleme lakanud uskumast omaenese isiklikku väge. Looduslikku seesmist väge. Palju tähtsam, kui keeruline tehnoloogia on südame puhtus....

9-4 ehk siis terve planeet tuleb tõsta 3. dimensioonist 4ndasse (9 - planeet, 4 - dimensioon) Chakrate tasandil tähendab see, et liigume tundekeskusest läbi südameühenduse järgmisesse sfääri. See tähendab üksteise mõistmist ja kogu planeedi tunnetamist ühe (terve) elusa organismina, kaasa arvatud puud, linnud, loomad jms. Kuidas seda teha, see tähendab, praegusel hetkel me veel ei ole suutelised planeeti tajuma kui ühte tervikut kollektiivina. Siis meil õnneks on see võimalus liikuda suurema individualismi poole ja sealtkaudu teha. Ehk siis 9-4 liikus ka 11-4 (11 - galaktika), s.t. vahetasime 4. dimensioonis vaikselt galaktikat. Gaia oli nõus valima mängumeistrite kodugalaktika kasuks. S.t. suuremat individualismi ja character development Kui 3. dimensioon või tundekeskus on olnud, suur, võimas, uhke, ülepaisutatud, glorious, särav, siis südameühenduste maailm ehk 4. on rohkem vaikne tagasihoidlik. Tiibeti õpetuse järgi liikusime/liigume, kuidas keegi, UHKEST ajastust HEAE...

"Kuhu ta kadus?" küsis keegi. "Vist avastab oma varjatud võimeid." Lasin neil haihtuda. Öö kutsus. Nägemisväljast eemaldudes kükitasin maha. Rohi. Tuul. "Võta oma asjad," lausus keegi mõttes. Tegin nii. Liikusime tagasi. Oli öö. Kuhu edasi? "Jää, nagu sa oled." See tuli vist küll Maa enda poolt. Kallistasime. Heitsin magama. Rohi. Tuul. "Kui sa sisendad endale, et.." Ma ei lasknud tal lõpetada. Pöörasin pilgu vasakule. "Hobikorras," suutsin kuuldavale tuua. "Mida?" "Jälle valed silbid? Okei, mis sa tahtsid?" Ta tõi kuuldavale terve hulga erinevaid helisid, osad halvustavad, osad jääknähud. "Kas sa teadsid, et suur hulk...?" "Ka see on lihtsalt mõte." Karjusin ta peale. See aitas. Minule meeldis, kui tulid koerad. Nad ei lobisenud. Tuul puhus. Jätsime asjad maha. Liikusime edasi. Taevas kutsus. Tähed kutsusid. Kõige ilusam. "Räägi," palus keegi väga ilusa hääl...

"Lõpuks ometi. Sulglõhe haavas meid tugevasti. Olime palju näinud, ent kordagi tagasi vaatamata sedasi ära tulla... Pärast ütlen uuesti. Praegu ei saa, pole ju aega, " seletati. "Kuhu see aeg siis kulus?" küsisin "Tead, mõned olid suutnud endale sellise häda kaela tõmmata..." "Kuidas siis täpsemalt?" "Noh, naabritel oli puuriit suht viltu." "Kuidas edasi?" "Siis nad seal kolmekesi asjatasid." Mul polnudki muud, kui kumera kaare alt uuesti piiluda. Päike oli taas väljas ja rohelised oksad liikusid tuule käes. Vesi voolas. Oja põhjas oli muda. Vaatasin eemale. Kella ei olnud jälle. Kell oli vist varahommikul. Jooksin eemale, vesi paiskus kahte lehte. Taimed kasvasid vee ääres. Kivid. "Räägitakse, et naabritel oli kombeks..." "Mis?" "Et nad kunagi ei vaadanud, kuidas..." "Ei vaadanud mida?" "Et kuidas..." Aa, neil oli jälle see alasti-häb...

"Häbi peaks sul olema, et nii avalikult tuled siia mulle jutustama, " kostis ta. Tema silmadest paistis meeleheitlik läige, nagu oleks ta olnud valmis iga hetk kuristikust alla astuma. Hoidsin teda tagasi. "Kivid all on kõvad," vastasin. "Sa ei jääks ellu." "Ma ei tahagi." "Ometi, kui sa püüad," jätkasin. "Su elu omandab karmi läike. Sinu sõbrad..." "Mul ei ole neid." Vaatasin talle uuesti otsa. Järsaku serval olid mõned lahtised kivid. Lõin need mõne hetkega alla. Nad lendasid kaugele ja maandusid vette. "Miski pidi kukkuma. Miks just sina?" "Kui sa tahtsid tunda gravitatsiooni võlu," jätkasin. Kõrgus oli peadpööritav. Vaikisime valusalt. Vaatasime uuesti üksteisele otsa. Kuhugi polnud minna. "Kui sa nüüd läheksid, see oleks..." ütlesin. "Mis see oleks?" "Argus? Siiras, ehe argus?" "Rumalus." "Vähemalt vastupandamatu rumalus?" ...

muusika kui kaob ei kerki enam taevasse su püüd läbi hämarduva jooksu tuleks ehk siis sügis nüüd Töö peale mõeldes ma unustan ennast läbi on kukkund mu viimane püüd vastu kui kajab su helisev hääl ma unustan mured ja jään rahulikult magama ::: söömata lõputu tarkuse valgust joomata rohtu, mis tervendaks mind jõudmata koju ja saamata rahu palun küll öelge, mis on teie hind? see mäss teeb imesid ma jumaldan seda ühendused taastuvad murest kes on kadunud saab aru ja tuleb ära ::: Beethoven klaverikontsert 3 minu armas sa ju tead et kui päike tõuseb me jätame hüvasti minu armas sa ju tead et kui päike tõuseb me jätame hüvasti ja sa lähed tundmatusse kuhugi, kus sind ei leita kuhugi, kus mul pole aega sulle öelda: ära jumala eest tule ma läheksin hirmust ja aukartusest lõhki kas sa tead kuidas ma kardan ja kuidas isegi õrn vihje sulle võiks olla liiga palju seega põgenesingi metsa. ära, tähesära vastu taevast kohta, ...

“Need on selle Ruutu asjad, neid sina ei tohi võtta.” “Haugud vastu ka veel?” Kostusid erinevad hääled. “Nad on hulluks läinud,” mõtlesin. Teesklesin jälle magamist. “Taavi vist magab,” ütles keegi. Nad istusid mulle väga lähedal. Teki all oli hea soe. Unistasin ja olin vait. Arutati edasi. “Kui sa kolmeka paned, siis...” “Mis siis?” “Mis sa arvad, mis sellest üldse tuleb?” Uks prahvatas lahti. Keegi astus sisse. “Küünlaid tõin juurde,” teatas ta. “Meeldiva hääle kõlaga,” mõtlesin endamisi. “Kas peaks õige ärkama? Aga teised ka näeksid siis ju, ja hakkaksid minuga rääkima. “Magan” edasi.” Kummituslikud lõhnad. Keegi põletas viirukit. Toa teises otsas sosistati omavahel. Keegi naeris kusagil, vist köögis. Hämarusest tõusis puude vahelt päike, nägin seda teki alt piiludes. Mehed olid ära läinud. Vaatasin ettevaatlikult ringi. Keegi astus sisse. Liiga hilja oli uuesti magamist teeselda, sestap, näitasin, kui unine ma olen ja ringutasin istuli ja peitsin om...

Muusika kostus üha valjemalt. Ma ei pääsenud sellest enam. Kuidas ta nii teeb? Rahunesin maha, lastes helidel kostuda. Olin üksinda kodus. Ei julgenud kellegagi rääkida. Ei tahtnud kuhugi välja minna. Lootsin, et kedagi ei tule. Kirjutasin. Peitsin. See küll kuhugi ei jõua.  “Kohustuslikus korras sa ennast küll avada ei või,” ütlesin endale. Lugesin natuke paar lauset. Kahetsesin, et olin paar tähtsat raamatut ära andnud. Igatsesin. Mõtlesin, et mida edasi teha. Teadsin, et natuke on vaja koristada. Koristasin natuke. Hakkas parem. Kuulasin muusikat edasi. Oli õhtu, olin väsinud. Üksinda kodus. “Sa ikka veel peidad ennast,” ütlesin endale. “Ma ju tean,” vastasin. “See ongi nii, ja ma olen väsinud.” Tuli keegi. Karjatasin seesmiselt. Panin muusika kinni. Lootsin, et kedagi ei tuleks. Kartsin. Rääkis paar sõna ja läks ära. Viskusin nurka. Hakkas kergem. Otsustasin teed teha. “Võid ju vabamalt ka võtta vahepeal,” ütlesin endale. Jõin teed. Lappasin te...

“Ma vajan lahkumisavaldust,” ütlesin. “Kuidas ma selle saaksin?” “Mine direktori juurde.” Läksin direktori juurde. Direktor oli hõivatud. Tulin tagasi. “Direktor on hõivatud.” “Siis ootad.” Ootasin. Õpetajate toas olid veel mingid ajakirjad. Võtsin ühe kätte ja hakkasin lugema. Tuli keegi aineõpetaja. Nagu ikka, ei vahetanud me sõnagi. Mõtted läksid mineviku radadele. Võtsin paberi, hakkasin kirjutama. Ma ei pääsenud oma mineviku eest. Kuigi istusin rahulikult diivanil, tulid paberile seiklused öisest metsast. Mõnele aineõpetajale tundus põnev. Nad istusid ringis lähemale. Vaikselt. Keegi ei rääkinud minuga ega pööranud üleliia tähelepanu. Rääkisid vaikselt omavahel. Keskendusin. Luule läks intensiivsemaks. Proosat ei julgenud kirjutada. Tuli direktor. “Mida sa siin teed? Sul tundi ei ole praegu?” “Mul ongi praegu vaba tund. Kristo tõmbas maha, mul praegu ei olegi.” “Nii ei saa, et sa kogu aeg istud siin diivanil.” “Me võime ju kuidagi vaadata, et kuidas sa...

“Palun ütle, et sa olid eile kusagil mujal.” “Kus ma siis sinu arvates oleks pidanud olema?” “Ma ei taha kuulda...” “Sa ei taha kuulda minu...” “Mul ei ole vaja, et sa...” “Ärgitaksin süsteemi üleliia?” “Tooksid lagedale uusi varjatud aspekte.” “Iseendast?” “Süsteemist. See on niigi..” “Kokkukukkumise äärel?” “Habras.” “Kui sul on vaja veel rohkem tõestust selle kohta, et naise süda on õrn..” “Tead, jäta.” “Mul ei ole väga aimu, mis teil juhtus, aga...” “Aga sa tead, et oli väga halb.” “Ma kuulsin, et te tungisite kellegi koju.” “Me ei räägi sellest.” “Varjatud?” “Pigem nagu, et üksikud teavad.” “Aga need ülejäänud?” “Sa mõtled, et kes nad on?” “Ma mõtlen jah, et kas nad on väga kõrge kajastunud aspekt nagu minagi, või nad kukkusid või..” “Osad on... Kõik mäletavad mingit juppi. Gaia teab.” “Mõnikord mulle tundub, et nad...” “Tahavad teha üleminekut läbi rikkuse?” “Jah, ja sealtkaudu hävitavad õrnuse ja muudavad selle naeruväärseks.” ...