alustuseks

"Alustame millestki lihtsamast. Kuidas sa üldse maailmas liigud?"
"On palju jooni. Milliseid neist järgida? Kuidas teha seda võimalikult unikaalselt ja hästi?"
"Mis sind huvitab, jah? Selle järgi?"
"Kirg. Uurimustöö. Lahendamata jäänud põnevus. Tunded. Nagu ikka."
"Nii et see on kuidagi seotud sinu ümbrusega?"
"Minu suhestumisega sellesse."

"Miks sa üldse usud, et vesi on ilus?"
"Oleneb dimensioonist. Korra nägin ühte tähelaeva järve põhjast tõusmas. Üldiselt need asjad on tunnetuslikult palju loomulikumad ja kergemad aru saada, kui me oleme harjunud arvama."
"Ilu on portaal teise maailma?"
"Just nimelt, ja see on väga lihtne. Sa ei pea keerulist raketti selleks ehitama."
"Milles siis asi seisneb? Kuhu me oleme kinni jäänud?"
"Me oleme lakanud uskumast omaenese isiklikku väge. Looduslikku seesmist väge. Palju tähtsam, kui keeruline tehnoloogia on südame puhtus. Nagu muinasjuttudes. Lahkus, headus, pühendunud töö, usk iseendasse. Maagiline reaalsus pole midagi muud, kui oma seesmise tunnetuse ja laulu järk-järguline avastamine."

"Kui sa teed midagi, mis nõuab tohutut väge, sa lihtsalt pead endasse uskuma. Oma tajudesse. Sellesse, kuidas sina maailma näed.

Me oleme hinged erinevatest kohtadest. Suurtest galaktikatest. Erinevatest universumi kohtadest. Kuidas me saame eeldada, et me kõik mõtleksime ja käituksime täpselt sama moodi?

Kool õpetab meid rääkima täpselt sama juttu. Maagia seisneb selles, kui sa hakkad täiesti oma asja tegema ja usud sellesse. Milline on sinu isiklik rännak?

Mina näiteks juba olen harjunud usaldama omaenese kulgu. Ma olen rahulik, sest ei vaja selle pidevat kontrollimist. Ma usaldan maailma, selle jõude ja vägesid. Ma ei püüa kogu aeg olla midagi enamat.

Paljud küsivad, et kuidas ma üldse ellu jään, aga unustavad selle siis varsti," seletasin naerdes. "Ma lähen ja satun nende juurde, olen nendega ja nad saavad aru."

"Nad ilmselt tajuvad mingisugust mõju?"
"Jah, ja see mõju on pärit meditatsioonist. Joogast. Omaenese seesmiste voogude oskuslikust juhtimisest. Nii et ma suudan püsida rahulikult ja ei lähe nii palju närvi."
"Kuidas sa tajud teiste inimeste jõude?"
"Nagu laineid, mis on. Mõned tulevad väga lähedale." Naersin. Liikusime puude all edasi. Muidu märg teerada oli hakanud valguse käes särama.

"Kuidas sa saad olla rahulik, kui hakkad närvi minema?"
"Lihtne vastus, ei saagi. Aga siis ma tunnetan seda jõudu ja võtan sellega midagi ette."
"Suunad selle oma kehas ümber?"
"Lahustan rõõmuks või otsin algpõhjust ja mediteerin või liigun täiesti tühja meelde, olekusse, kus mul pole ühtegi mõtet."
"Seda on vist raske saavutada?"
"Mida rohkem harjutada, seda rahulikumaks peaks sügavuti minema."

"Seda võib vaadelda ka kui keha auraväljade liikumist. Mõte või tunne tuleb, liigub kehast eemale ja tuleb ringluses tagasi. Keha suudab neid siis neutraliseerida või soovi korral ümber suunata."
"Et sina kui olend tajud oma energiakeha ja selle liikumist?"
"Jah, ja see on peamiselt täiesti tunnetuspõhine. Väldin inimesi ja olukordi, kes mulle ei meeldi."

"Kuidas sul sõpradega on?"
"Ma ei vasta neile, kui ma ei taha. Nagunii saame kunagi jälle kokku. Meelerahu on tähtis. Ei saa liiga palju siduda. Usaldan neid." Naersin kohmetult. "Tean, et mõne jaoks ma võtan seda liiga kergelt või aeglases tempos. Samas see on jumala okei, ma lihtsalt ei  taha või ei saa alati kiirustavasse ja närvitsevasse energiasse sisse."

"Sa oled õppinud võtma olukorda, nagu see on?"
"Ma isegi suhtlen vastavalt teise inimese käitumisele. Nagu mul endal polekski sõnavara. Olen nagu tühi koht. Selline meeleseisund on vaba ja loomulik. Pea on koormavatest mõtetest tühi ja puhas."
"Hirmutav seisund?"
"Alguses kindlasti. Mõnikord joon alkoholi, kui liiga kõrgeks läheb."

"Mis on zen?"
"Zen on praktika, kus me võtame asju nende loomulikus olekus, igal hetkel uue, eheda ja võluvana. Tähtis koht on siin originaalsusel, leidlikkusel, kohalolul ja eriti hetkeolukorda arvestaval improviseerimisel. Et vaatad, kuidas parasjagu on, ja mängid vastavalt olukorrale. Elu muutub lihtsamaks ja ilusamaks ja originaalsus kasvab, ma ütleks."

"Millest sulle meeldib unistada?"
Naersin. "Mul väga sageli on palju romantilisi tundeid. Minu soov-iha või unelm tuleb minuni peamiselt läbi mu tunnete. Kui ma näiteks rändan või liigun täielikult oma tunde järgi. Maale meeldib inimesi üllatada ja pakkuda neile parimaid seiklusi. Mida rohkem sa lased asjadel endaga juhtuda..."
"Aga kui on raske olukord?"
"Võitled."

Liikusime tagasi. Hommikuvalguses oli teerada säravpuhas, nagu vihmapiisad pruunidel männiokastel.
"Kuidas sa teadsid, kuhu tulla?"
"Päike juhatas mind. Jalad tõid kohale." Äärmiselt tarbetu küsimus. Täiesti asjakohatu. Teadsime seda mõlemad. Praeguse hetke tunne oli palju tähtsam, olulisem. Mis vahet seal oli, kuidas keegi oli siia saanud. Ent siiski.
"Jutusta mulle."
"Millest?"

Gaia unistused. Kõik on juba saamas rahulikuks tegelikkuseks.

"Kuidas sa saad üldse uskuda, et midagi saab korda?"
"Sarnaseid muutuseid on palju olnud. Teistel planeetidel. Kõik nagu umbes ja enam-vähem teavad, et kuidas peaks olema."
"Ja sinu jaoks on see üks suur nali?"
"Mõnikord jah. Ääretult veider viis selliseks üleminekuks. Samas ma saan nagu aru. Et sõjast saavad autod ja et kõik tahavad hästi palju süüa.
"Ja rahu."
"Ma ausalt öeldes ei imesta, et rahu tahetakse pärast selliseid elusid."

Kummardusime allapoole, veele lähemale.
"Kujutle, et sa jooksed nagu unenäos ringi," alustasin. "Miski nagu pole kunagi see õige. Kõik tundub nii näiline, tühi ja kõle. Inimesed on võõrad, oled kaugenenud kuhugi halli teiselikusesse. Ja siis, ühel hetkel... Sa jõuad oma rännakul kellegi juurde, kes on hoopis teistsugune."
"Kontrast-basic?"
"Lugudega vahel ongi nii, et üldine tunnetus on nagu paigas, aga midagi muud ei ole."
"Võimalusterohke atmosfäär?"
"Põhiasjad on nagu paigas. Et on kohad, kus rahvale meeldib käia."
"Ja need on?"
"Ma ausalt öeldes ühtegi ei veel. Võib-olla need tuleb alles ise luua. Et me oleme alles rändurid, kes otsivad omale kohta."