suhtlus
"Suuremat, julgemat rõõmu paluks."
"Ainult, kui ma olen üksi."
"Kadekops."
Jälle ta ei saanud aru. Tahab kelleltki teiselt midagi. Parempõige.
"Oletame, et sul pole lootustki," alustasin.
"Millest sa räägid?"
"Jõuda kohta, kus sa oleksid rahul."
Ta jäi järgi mõtlema. "Minul on sulle üks vihje," ütles ta siis.
"Jah, ma kuulan."
"Sa pead rohkem nagu teistega olema. Seepärast ma sul järgi käingi."
Ma ei suutnud neid sidemeid enam läbi lõigata. "Paljugi mis."
"Kõik suhtluskanalid blokeeritud, mida sa enda arvates teed?"
"Kirjutan." Ajagu omi asju.
Uudishimu aga oli tugevam. "Päris huvitav tundub," lausus ta.
Vaikisin. Tõin kuuldavale paar silpi, mis enam-vähem sünkroonis sobitusid tema öelduga. Ta noogutas. Kuulasin teda ja noogutasin ja tõin kuuldavale sõnu tema sõnavarast. Sõnu, mida ta juba teadis, mahlakal toonil, mida talle meeldis kuulda. Järjest paremaks läks. Juba ta peaaegu laulis, naeris ja vehkis kätega, seletades mingeid imeasju nagu laps.
Pöördusin ringi. Tegin lõustu.
"Miks nad kogu aeg tulevad minuga rääkima," kaebasin naisele. Ta alati oskas midagi ilusat ja mahlakat, heatujulist vastu öelda. Jäime magama.
Hommikul kordus sama. Seekord olin juba valmis. Full-ignorance esimesest hetkest peale, pilk maha suunatud. Reageering alles sõna peale "kuidas" kolmandas lauses. Kerge mühatus. Naeruväärne turtsatus.
"Sa ju ei pea neid asju tegema," teatasin siis.
Vaevalt, et tal sellest kergem hakkas. Aga vähemalt ta muutis teemat. Enam ei olnud nii palju "ma peaks", nüüd oli rohkem "kuidas võiks olla".
Viskasin käbiga vastu puud. Plaksutasin käsi. "Sa võid ju muuhulgas..." hakkasin ütlema. See sobitus tema mulinasse hästi. Hetkega muutus rohkem sünkroonsemaks. Teatas siis heatujuliselt: "Aga ikka nii võimas tunne oli." Noogutasin naeratades. Juba tundetasandil kontakt. Liigume siit edasi.
"Kuidas su emal muidu läheb?" küsisin nii sujuvalt-voogavalt, kui oskasin. Nägin, et ta hetkeks kardab vastust. Lisasin kiiresti juurde: "Kui sa üldse muidu oled teda hiljuti näinud, ma ei tea." (Pehmendus teravale isiklikule küsimusele, küsimus eesmärgiga juhtida vestlust pehmele naiselikule perekondlikule teemale.)
Alati seesama. Tunde-baasil suhtlus. Samad asjad. Rahu. Suhted. Mured. Nüüd olin talle sujuvalt tema ema lähedust meelde tuletanud, ilma, et ta oleks kohustatud vastama. Jätsin talle täieliku vabaduse, lisades: "Mul endal oli emaga just suht naljakas olukord...," andes talle võimaluse küsida, või hakata ise oma emast rääkima. Jätsin ka võimaluse lihtsalt vaikuseks.
"Kuidas sa loed teiste inimeste teadvust?"
"Läbi tunnetuse ja läbi isikliku kogemuse. Võrdlen seda oma senise kogemusega ja katsun teha nii sujuvalt, kui võimalik."
"Ainult, kui ma olen üksi."
"Kadekops."
Jälle ta ei saanud aru. Tahab kelleltki teiselt midagi. Parempõige.
"Oletame, et sul pole lootustki," alustasin.
"Millest sa räägid?"
"Jõuda kohta, kus sa oleksid rahul."
Ta jäi järgi mõtlema. "Minul on sulle üks vihje," ütles ta siis.
"Jah, ma kuulan."
"Sa pead rohkem nagu teistega olema. Seepärast ma sul järgi käingi."
Ma ei suutnud neid sidemeid enam läbi lõigata. "Paljugi mis."
"Kõik suhtluskanalid blokeeritud, mida sa enda arvates teed?"
"Kirjutan." Ajagu omi asju.
Uudishimu aga oli tugevam. "Päris huvitav tundub," lausus ta.
Vaikisin. Tõin kuuldavale paar silpi, mis enam-vähem sünkroonis sobitusid tema öelduga. Ta noogutas. Kuulasin teda ja noogutasin ja tõin kuuldavale sõnu tema sõnavarast. Sõnu, mida ta juba teadis, mahlakal toonil, mida talle meeldis kuulda. Järjest paremaks läks. Juba ta peaaegu laulis, naeris ja vehkis kätega, seletades mingeid imeasju nagu laps.
Pöördusin ringi. Tegin lõustu.
"Miks nad kogu aeg tulevad minuga rääkima," kaebasin naisele. Ta alati oskas midagi ilusat ja mahlakat, heatujulist vastu öelda. Jäime magama.
Hommikul kordus sama. Seekord olin juba valmis. Full-ignorance esimesest hetkest peale, pilk maha suunatud. Reageering alles sõna peale "kuidas" kolmandas lauses. Kerge mühatus. Naeruväärne turtsatus.
"Sa ju ei pea neid asju tegema," teatasin siis.
Vaevalt, et tal sellest kergem hakkas. Aga vähemalt ta muutis teemat. Enam ei olnud nii palju "ma peaks", nüüd oli rohkem "kuidas võiks olla".
Viskasin käbiga vastu puud. Plaksutasin käsi. "Sa võid ju muuhulgas..." hakkasin ütlema. See sobitus tema mulinasse hästi. Hetkega muutus rohkem sünkroonsemaks. Teatas siis heatujuliselt: "Aga ikka nii võimas tunne oli." Noogutasin naeratades. Juba tundetasandil kontakt. Liigume siit edasi.
"Kuidas su emal muidu läheb?" küsisin nii sujuvalt-voogavalt, kui oskasin. Nägin, et ta hetkeks kardab vastust. Lisasin kiiresti juurde: "Kui sa üldse muidu oled teda hiljuti näinud, ma ei tea." (Pehmendus teravale isiklikule küsimusele, küsimus eesmärgiga juhtida vestlust pehmele naiselikule perekondlikule teemale.)
Alati seesama. Tunde-baasil suhtlus. Samad asjad. Rahu. Suhted. Mured. Nüüd olin talle sujuvalt tema ema lähedust meelde tuletanud, ilma, et ta oleks kohustatud vastama. Jätsin talle täieliku vabaduse, lisades: "Mul endal oli emaga just suht naljakas olukord...," andes talle võimaluse küsida, või hakata ise oma emast rääkima. Jätsin ka võimaluse lihtsalt vaikuseks.
"Kuidas sa loed teiste inimeste teadvust?"
"Läbi tunnetuse ja läbi isikliku kogemuse. Võrdlen seda oma senise kogemusega ja katsun teha nii sujuvalt, kui võimalik."
Kommentaarid
Postita kommentaar