maa peal
mingid elektrilöögid, laengud, tahtega juhtida ja kontrollida
mida ma 10nda juures vihkan, on seksuaalne ja emotsionaalne rahuldamatus
et saada natukenegi lohutust, me joome kohvi ja suhtleme omavahel tühjast-tähjast
lõppes vool
ja algas liin
taevast valgus
elektrifitseeritud planeet 123
palju haba
valgust, ila
nägin
taevast puud
(šokk maandumisel)
tegelikult
tõusin
ma tõusin
teistest varem
ja tegin
varahommikul
pliidi alla tule
mõnus kommuun oli
väga hea koht
kuu pealt kostis
kauget kuma
trummid läksid
maalt
lähetades tulejuga
hõbedane vaal
öösel kui on hele
laskub taevast vaal
nime tal veel pole
Lähenedes elektrifitseeritud planeedile. Volüüm I
Tajusime linna kohal laskuvaid anarhistlikke üksikuid küünlavalgusi, hubaseid ruume, mis veel olid jäänud alles ja kandsid eneses lõppema hakkavat soojust.
Rohekate tiibadega suvine lind laskus mu maja katusele, kuulsin seda selgesti. See krõbin oli peaaegu sama meeldiv nagu vihmasabin või tuulehood, mis pööningukambri aknad hetkeks lahti puhus.
Suutsin hoiduda muudest asjadest ja tajusin tugevat ühendust varblaste ja teiste väiksemate lindudega.
Lagendiku peal oli külma käes paljaks jäänud üksik kuusk. Liikusime kahekesi selle suunas, jättes endast maha varjusid, mis nagu taeva paistel sulasid rohuga üheks.
Paljude tuulte käes külmunud hang oli kevadeks ära sulanud ja vesi voolas vaikides mööda kruusateed allapoole.
Kunstiandega väike tüdruk jooksis majade vahelt minu suunas tagasi.
"Ema!" hüüdis ta.
Tundsin ta ära, ta polnud ju keegi muu, kui see sama naabermajas elav pisike, paar korda olime kusagil näinud, kas siis rohu vahel teed juues või niisama päikest võttes.
"Hädaolukorras võite ka katustele ronida," ütles ta. "Kui terve linn ei kuula, tehke omale komme ronida katustele. Nii on kõige lihtsam."
Ma tavaliselt kohe ei tahtnud, aga mulle meeldis, et seal olid veel sammal ja muld ja puud ja see nõme pink istumiseks vanaisa aiamaal.
Läksime aiamaja nurgale jälle lähemale.
"Lähme vaatame, kus ta nüüd on," tuli kellelgi üle huulte.
Isa muidugi ammu juba naeris ja irvitas.
Kostus kolinat.
Keegi lähenes jalgrattaga ja selle taga oli käru.
Kõik teadsid teda.
Tubadesse laskus hoopis teist moodi valgus kui suvel. Mulle meeldis, kui see sügisene rahu hakkas võimust võtma.
"Lähme vaatame, kas aias on veel õunu."
"Muidugi on."
Akende all oli muidki kohti. Üks minu vastleitud parimatest sõpradest otsustas minu suureks heameeleks toetuda seljaga otse vastu majaseina. Need seinad muidugi määrisid natuke, teadsime seda juba ammu.
Hoonete vahelt oli kuulda kellegi karjatust.
"See pole veel midagi," teadsin rääkida. "Ükskord läks mul sõnnikukäru keset teed ümber. Küll oli tore siis seda sinna tagasi kühveldada."
Magamata öö andis tunda.
"Mul pole täna vist kõige parem tuju."
Juhtus sageli, et ärkasin alles kell üks.
Öösel jälle pokkerit.
"Ei, kedagi ei tulnud mulle vahepeal külla," väitsin võimalikult kerge tooniga.
Toogu mulle süüa ja mingu tagasi, mis siin ikka pikalt lobiseda.
Kerge oli juttu mujale juhtida, aga ometi pärast alati tundus, et ta teadis mind ikka minust endast paremini.
"Paranormaalne värk," oleksin võinud öelda, aga ei hakanud.
mida ma 10nda juures vihkan, on seksuaalne ja emotsionaalne rahuldamatus
et saada natukenegi lohutust, me joome kohvi ja suhtleme omavahel tühjast-tähjast
lõppes vool
ja algas liin
taevast valgus
elektrifitseeritud planeet 123
palju haba
valgust, ila
nägin
taevast puud
(šokk maandumisel)
tegelikult
tõusin
ma tõusin
teistest varem
ja tegin
varahommikul
pliidi alla tule
mõnus kommuun oli
väga hea koht
kuu pealt kostis
kauget kuma
trummid läksid
maalt
lähetades tulejuga
hõbedane vaal
öösel kui on hele
laskub taevast vaal
nime tal veel pole
Lähenedes elektrifitseeritud planeedile. Volüüm I
Tajusime linna kohal laskuvaid anarhistlikke üksikuid küünlavalgusi, hubaseid ruume, mis veel olid jäänud alles ja kandsid eneses lõppema hakkavat soojust.
Rohekate tiibadega suvine lind laskus mu maja katusele, kuulsin seda selgesti. See krõbin oli peaaegu sama meeldiv nagu vihmasabin või tuulehood, mis pööningukambri aknad hetkeks lahti puhus.
Suutsin hoiduda muudest asjadest ja tajusin tugevat ühendust varblaste ja teiste väiksemate lindudega.
Lagendiku peal oli külma käes paljaks jäänud üksik kuusk. Liikusime kahekesi selle suunas, jättes endast maha varjusid, mis nagu taeva paistel sulasid rohuga üheks.
Paljude tuulte käes külmunud hang oli kevadeks ära sulanud ja vesi voolas vaikides mööda kruusateed allapoole.
Kunstiandega väike tüdruk jooksis majade vahelt minu suunas tagasi.
"Ema!" hüüdis ta.
Tundsin ta ära, ta polnud ju keegi muu, kui see sama naabermajas elav pisike, paar korda olime kusagil näinud, kas siis rohu vahel teed juues või niisama päikest võttes.
"Hädaolukorras võite ka katustele ronida," ütles ta. "Kui terve linn ei kuula, tehke omale komme ronida katustele. Nii on kõige lihtsam."
Ma tavaliselt kohe ei tahtnud, aga mulle meeldis, et seal olid veel sammal ja muld ja puud ja see nõme pink istumiseks vanaisa aiamaal.
Läksime aiamaja nurgale jälle lähemale.
"Lähme vaatame, kus ta nüüd on," tuli kellelgi üle huulte.
Isa muidugi ammu juba naeris ja irvitas.
Kostus kolinat.
Keegi lähenes jalgrattaga ja selle taga oli käru.
Kõik teadsid teda.
Tubadesse laskus hoopis teist moodi valgus kui suvel. Mulle meeldis, kui see sügisene rahu hakkas võimust võtma.
"Lähme vaatame, kas aias on veel õunu."
"Muidugi on."
Akende all oli muidki kohti. Üks minu vastleitud parimatest sõpradest otsustas minu suureks heameeleks toetuda seljaga otse vastu majaseina. Need seinad muidugi määrisid natuke, teadsime seda juba ammu.
Hoonete vahelt oli kuulda kellegi karjatust.
"See pole veel midagi," teadsin rääkida. "Ükskord läks mul sõnnikukäru keset teed ümber. Küll oli tore siis seda sinna tagasi kühveldada."
Magamata öö andis tunda.
"Mul pole täna vist kõige parem tuju."
Juhtus sageli, et ärkasin alles kell üks.
Öösel jälle pokkerit.
"Ei, kedagi ei tulnud mulle vahepeal külla," väitsin võimalikult kerge tooniga.
Toogu mulle süüa ja mingu tagasi, mis siin ikka pikalt lobiseda.
Kerge oli juttu mujale juhtida, aga ometi pärast alati tundus, et ta teadis mind ikka minust endast paremini.
"Paranormaalne värk," oleksin võinud öelda, aga ei hakanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar